MÕMMI JA AABITS 50 Ahaa, ahaa, mul selge on A

Copy
ETV lastelavastus «Mõmmi ja aabits», Mõmmi osas Ivo Eensalu, tema lahutamatu kaaslane on Mõmmi-Beebi.
ETV lastelavastus «Mõmmi ja aabits», Mõmmi osas Ivo Eensalu, tema lahutamatu kaaslane on Mõmmi-Beebi. Foto: Arnold Moskalik/ERR

Teleseriaali «Mõmmi ja aabits» avaosa oli ETV otse-eetris pool sajandit tagasi, 18. märtsil 1973. Kolme aastaga valmis 17 mustvalget saadet, aga neid ei ole alles. Värvilist versiooni aastatest 1977–1978 saab ERRi arhiivist vaadata. 1970ndate lõpu seitsmeosaline sari, kus Mõmmi koolis käib, pole samuti säilinud. Küll aga loodi aastatel 1998–1999 kultusseriaalile järg «Mõmmi aabits. 20 aastat hiljem». Täitsa nagu «Kolm musketäri».

Ei mäletagi, kuidas teletutvus Mõmmiga algas. Olen sündinud kümme aastat varem, minu aabits oli see kollase kaanega, kus koolijütsile lehvitavad karu ja jänes, aga mitte Mõmmi lugudest. Kui Ivo Eensalu Mõmmi esimest korda laulis: «Ahaa, ahaa, mul selge on A! Jajaa, jajaa, kui katus on A!», käisin juba kolmandas klassis.

Tegelased muutis ilmekaks ja naljakaks kunstnik Gunta Randla. Pirakad poroloonist pead ehk maskid annavad kahejalgsetele inimloomadele ekraanil isevärki proportsioonid. Näitlejad mõjuvad justkui lapsed, vallatu on liikumisjoonis ja topeltväljendusrikas kehakeel, sest miimika ju puudub. Vähetähtis ei ole häälekasutus, isikupärane repliikide rütmistamine, nii lauldes kui rääkides.

Tagasi üles