Tanel Toomi teine film «Viimane vahipost» on sootuks midagi muud kui Eesti kinorekordi hoidja «Tõde ja õigus». «Vahipostis» uurib režissöör, mis juhtub inimestega siis, kui neile aeglaselt ja järeleandmatult järjest suuremat survet avaldada.
NÄDALA FILM ⟩ Tanel Toomi teine film «Viimane vahipost»: surve all lähevad asjad hullemaks (1)
«Viimase vahiposti» tegevus toimub lähemas tulevikus, oma 40 aasta pärast. Meie kõigi jõupingutuste või õigemini nende pingutuste tegemata jätmise tõttu on maailmamere tase niivõrd tõusnud, et kuiva maad on jäänud vaid kahte saareriiki. Inimkonda tundes pole vaja imestada, et need kaks riiki on omavahel permanentses sõjas, olgugi et otsest kontakti pole vaenupoolet vahel olnud enam aastaid.
Kahe vaenutseva maalapi vahel on ulgumeres viimane vahipost, vana naftaplatvorm, mida mehitab neljaliikmeline vahtkond. Nende lepinguline kaheaastane teenistusaeg on juba kolm kuud tagasi otsa saanud, aga laeva vahetusega ei paista kuskil. Suurelt maalt tuleb vaid mittemidagiütlevaid sõnumeid ning pinge kolme mehe ja ühe naise vahel hakkab kasvama. Asja ei tee paremaks see, et vahipost on varustatud viimsepäevarelvaga, mis koos vastase oodatava pealetungi tagasilöömisega hävitaks kogu mõistusliku elu Maal. Niipalju, kui seda on veel säilinud.