Aeglaste ja massiivsete kitarririffide organiseeritud kaos

Ferum. Vasakult: Are Kangus, Samantha Alessi ja Matteo Anzelini. Foto: promo

Selle nädala kolmel viimasel õhtul esitleb Itaalia-Eesti death doom metal’i trio Ferum esimese Eesti tuuri käigus Pärnus, Tartus ja Tallinnas oma mullu ilmunud debüütalbumit «Asunder / Erode», mille andis vinüüli- ja CD-formaadis välja mainekas Itaalia plaadifirma Avantgarde Music ning kasseti formaadis USA plaadifirma Dystopian Dogs.

Minu tutvuse algus selle ansambliga oli ootamatult seikluslik. 2021. aasta veebruaris, kui Tallinna rokiklubi Barbar korraldas keset koroonakarantiinide lainet bändilaada, avastasin eelreklaamist nime Ferum, mil oli mulle tollal täiesti tundmatu.

Trükkisin selle Youtube’i otsingumootorisse ning sattusin samanimelise Itaalia trio 2018. aastast pärit EP-le, mis kannab nime «Vergence». Minu jaoks oli see armastus esimesest rifist, üks parimaid death doom’i salvestusi, mida ma eales kuulma olen sattunud: tehniline, tihke, massiivne ning liivapaberina kõrvakilesid kratsivate servadega. Kirsiks tordil kutsuvalt hauatagune vokaal, mis väga virtuoosselt rütmi sisse laulud.

Metal-maailma üldiseid traditsioone ja trende arvestades näisid selle grupi puhul märkimisväärselt ebastandardsed nii päritolumaa (Itaalia!), stiil (death doom) kui ka koosseis (kahe naisliikmega trio). Minu üllatus kasvas veelgi, kui sain teada, et solistiks on naine, ning mis eriti veider, et mingitel segastel asjaoludel on see bänd kolinud nüüd Eestisse.

Ja Eestisse on ta jäänud! Minu küsimustele vastavad solist ja kitarrist Samantha Alessi ning grupi uusim liige, eestlasest trummar Are Kangus.

Rääkige palun kõigepealt lahti see, kuidas on õnnestunud Eestil kaaperdada üks igati rahvusvahelisel tasemel ansambel Bolognast.

Are Kangus: Peamine põhjus on bändi liidri Samantha tööalastel põhjustel aset leidnud kolimine Eestisse 2020. aasta lõpus. Sel hetkel oli ta parasjagu Ferumi uut albumit kirjutamas ning see tekitas vajaduse prooviruumi ja salvestusstuudio järele. Ühise tuttava kaudu jõudis ta otsapidi minu vanasse stuudiosse linnahallis. Ma olin Ferumi muusikast intrigeeritud ja võtsin proovidest esialgu osa kuulajana, aga varsti juba trummarina. Kui sai selgeks, et Itaalia trummar ei saa geograafilise distantsi pärast jätkata, siis tundus igati naturaalne see bänd kaaperdada. (Naerab.)

Teie mullu ilmunud esimene kauamängiv «Asunder / Erode» on minu hinnangul üks parimaid raskemuusika plaate, mis viimastel aastatel siinmail tehtud. Kuid Eesti Muusikaauhindadel ei pälvinud see parima metal-albumi kategoorias isegi mitte nominatsiooni. Mis te ise arvate: kas läksite radari alt läbi, kuna olete seni Eestis esinenud vaid ühe korra, või ei peeta Ferumit lihtsalt piisaval määral Eesti ansambliks?

Samantha Alessi: Täname kiidusõnade eest! Ma olen tähele pannud, et Ferumit ei kiputa alati nimetama Eesti bändiks, mis minu arvates ei ole päris õiglane, kuna juba teist aastat leiab bändi põhitegevus aset Eestis. Pealegi on meil laval abiks ka eestlasest kitarrist Leon Fomochkin – ning seega on täpselt pooled bändiliikmed eestlased.

Mis puudutab Eesti Muusikaauhindasid, siis selle žürii koosneb inimestest, kellel on kõigil enda väljakujunenud isiklikud muusikaeelistused, ning hääletuse tulemused on pigem selle refleksioon. Ma austan kõigi arvamust ning kõigile ei pruugigi meeldida death doom, mis on võrreldes metal’i populaarsemate alamžanritega pigem nišimuusika.

Trio kolmas liige, bassimees Matteo Anzelini elab jätkuvalt Itaalias. Kuidas olete seni korraldanud ansambli loome- ja prooviprotsessi?

Are Kangus: Sõltuvalt tulevase kontserdi toimumiskohast harjutame päev varem kas meie uues Sügis Productionsi stuudios Laitses (kui mäng on Eestis või lähiringkonnas) või Itaalias (kui mäng on Itaalias või lähiringkonnas).

Samantha hoolitseb peamiselt loomeprotsessi eest, luues uutele lugudele ideed ja rifid. Seejärel harjutame neid koos trummidega ning saadame kuulamiseks Matteole.

Tänavu jaanuaris olite minituuril Itaalias. Kuidas teid seal vastu võeti?