Ükskord ammu väga kaugel metsas elas kari hunte. Nad ei olnud tavalised hundid, vaid sellised hundid, kes olid õppinud kirjutama ja lugema. Need hundid arutlesid päevast päeva filosoofia ja kirjanduse üle.
Ühel päeval koperdas huntide urgu jänes. Hundid kutsusid ta lahkesti sisse, et temaga arutleda. Et ta polnud kunagi varem huntidega juttu ajanud, oli jänes esialgu närviline, aga tal oli ka huvi nii haritud loomadelt üht-teist õppida.
Hundid võtsid jänese avasüli vastu ning palusid teda, et jänes neile oma loo räägiks. Jänes esialgu kõhkles, sest tal oli tunne, et tema tagasihoidlik elu ei ole huntidega jagamist väärt. Hundid käisid aga muudkui peale ja nii hakkas jänes oma lugu rääkima.
Kui jänes rääkis, kuulasid hundid tähelepanelikult, keskendudes igale sõnale. Neis tekitas hämmastust, kuidas jänes oli suutnud ellu jääda maailmas, mis oli väikeste loomade jaoks sedavõrd ohtlik. Huntides äratas imetlust, kui meelekindlalt oli jänes elanud elu omadel tingimustel, vaatamata kõikidele katsumustele.
Lõpuks leidsid hundid jänese loost nii suurt inspiratsiooni, et nad kutsusid ta enda karja. Jänes, keda polnud kunagi varem nii sügavalt hinnatud ja austatud, võttis tänulikult huntide pakkumise vastu.
Nii sai hundikari juurde uue liikme: jänese, kes oli neile õpetanud, et vaprusel ja vastupidavusel võib olla ükskõik milline suurus ning kuju, ja tõelist taipu leiab täiesti ootamatutes kohtades.
/nginx/o/2023/01/30/15109221t1h03d1.jpg)