INTERVJUU Auhinnatud saunafilmi režissöör Anna Hints: nii lahe, et otsustasin ellu jääda!

Ralf Sauter
, ajakirjanik
Copy
Anna Hints sai «Savvusanna sõsarate» pidulikul esilinastusel seisva ovatsiooni.
Anna Hints sai «Savvusanna sõsarate» pidulikul esilinastusel seisva ovatsiooni. Foto: Taavi Sepp

Režissöör Anna Hints võttis 27. jaanuaril mainekal Sundance’i filmifestivalil pisarsilmi vastu parima režissööri auhinna, mille ta pälvis maailmakino dokfilmide võistlusprogrammis linastunud saunafilmiga «Savvusanna sõsarad».

Eesti esilinastusel seisva ovatsiooni saanud ja vaatajaid pisarateni liigutanud Hints on oma intiimse ja rituaalse filmiga tõusnud muljet avaldavatesse kõrgustesse, aga selleks pidi ta suitsusaunas laskuma koos teiste naistega haavatavatesse kohtadesse ja ära rääkima ka seksuaalse vägivalla loo iseenda minevikust.

Minule kui inimesele, kes aastaid eneseabirühmades käib, oli selle filmi vaatamine ootamatult õdus kogemus, nagu oleksin tuttavas ja mõnusas kohas.

Seda on hea kuulda. Meil oli soov tekitada ka kinosaalis turvaline ruum. Tahtsime ühendada suitsusauna hämaruse kinosaali hämarusega, lasta inimestel kogeda seda sõsarkonda ja nendega poolteist tundi suhestuda. Mul on rõõm, et see kohale tuli.

Mida ütleb sulle «Savvusanna sõsarate» uskumatu edu selle kohta, missugust emotsiooni inimesed ühest dokumentaalfilmist otsivad?

Mitte ainult dokumentaal- ja mängufilmidest, vaid kunstist laiemalt otsitakse ikkagi ausust. Me tajume ausust siis, kui keegi meie ees on haavatav. Kuna inimene tihti ei julge ise olla haavatav, saab ta läbi kunsti võimaluse enda haavatavusega kohtuda. Isegi ulmefilmis võib kogeda midagi sellist, mis on päris: mingit energiat, mingit äratundmist. Inimesed vajavad ka turvalist ruumi oma elus. Ära kuulamist, nähtud olemist. Seda igatseme me kõik.

Tagasi üles