Hääl öös vaikis igaveseks. Hüvasti, Helgi Erilaid!

Reedel tuli kurb teade: kõige maagilisem hääl Eesti raadioajaloos on igaveseks vaikinud. 80. eluaastal suri raadioajakirjanik Helgi Erilaid.

Palju on ta ligi poole sajandi jooksul Eesti Raadios teinud: «Päevakaja», «Laupäevamosaiik», «Koht päikese all», «Taevatrepp», «Tähtpäevatund» ja «Aja jälg kivis». Minu, minu põlvkonnakaaslaste ja nende põlvkondade jaoks, kes olid enne ja pärast mind, aga on Helgi (jah, ma ei oska muud moodi kui eesnimega pöörduda) kõige tähtsam töö «Keskööprogramm».

Esiteks oli see peale Helgi abikaasa Tõnis Erilaiu tehtud soovisaate üks väheseid kohti, kus 70ndate lõpus ja 80ndate alguses Eesti raadiost üldse kaasaegsemat ja läänelikumat popmuusikat kuulda sai. Seda keelatud vilja saatis Helgi hääl. Suitsune, sume, sensuaalne ja mis põhiline, isiklik. Lähedane. Iga südaöötunnil raadiot kuulav teismeline tundis, et Helgi räägib just talle. Ma olin Helgisse armunud. Ainult hääle pärast ja minu jaoks pole üksi džässidiiva suutnud teda ületada.