NÄDALA FILM ⟩ Naised saunas rääkisid... ja kuidas veel!

«Savvusanna sõsarate» peategelaseks on kehad. Foto: Filmikaader

«Savvusanna sõsarate» lugude ühisnimetaja on naiseks olemise kogemus, ent ennekõike on see film enda aktsepteerimisest. Saun, kehad ja lood – tuleb välja, et rohkemat ei olegi vaja. Sundance’i filmifestivalil võidutsenud dokumentaalfilm on jõudnud Eesti kinodesse.

Väljas paugub krõbe talv. Vammustesse mässitud naine taob tiigijäässe labidaga auku. Kaldaäärel suitsev saun mõjub lumise Lõuna-Eesti keskel kutsuva sooja uruna. Sellega tõmbab režissöör Anna Hints juba filmi algusminutitel piiri välise maailma ja suitsusauna kaitsva, ürgemaliku rüpe vahele, kus kõlavad saunaloitsud ja regilaul.

Suur osa filmi aurast lasubki Vana-Võromaa suitsusauna kombestikul, mis on üks viiest UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud Eesti kultuurinähtusest. Tegu pole siiski pelgalt soome-ugri vaimsusest kantud antropoloogilise saunadokiga. Sundance’i festivalil parima režissööri preemiaga pärjatud «Savvusanna sõsarate» vägi peitub naiseks olemist peegeldavates lugudes, mis saunalaval endast välja higistatakse. Saunas ei koorita paljaks ju ainult ihu – alasti kistakse ka hing.