ERMi teadusseminarid jätkuvad teemaga «Värvitud kehad»

Foto näituselt «Õige keha, vale keha?». Foto: Berta Jänes

Kolmapäeval, 5. aprillil algusega kell 15 toimub järjekordne Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar, kus kuulajate eest on vastavatud näituse «Õige keha, vale keha?» kaaskuraatorid Katrin Alekand ja Oskar Poll. Koos keskendutakse tätoveerimise ning teiste kehamuutmistehnikate ajaloole. Ettekandele järgneb akadeemiline arutelu. Üritus toimub hübriidvormis ERMi Rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse auditooriumis ja veebis: https://bit.ly/3z0lYd3.

Lääne ühiskonnas on kaua nimetatud erinevaid kehamuutmistehnikaid ühisnimetajaga, kas värvitud või märgitud kehadeks. Kuigi inimesed on tuhandeid aastaid muutnud oma sünnipärast keha läbi erinevate kehamuutmistehnikate, siis lääne kultuuriruumis on normina valitsenud peamiselt puhta keha hoidmine. Nii eristuti teadlikult teistest nn barbaarsetest rahvustest, aga ka neist, kes olid nö piiripealsed, kahtlased grupid. Üks varaseim selline näide pärineb juba roomlastelt, kes andsid tänapäevase Suurbritannia tolleaegsetele elanikele meieni säilinud nime: piktid. Ladina keeles tähendab see otseselt inimesi, kes on värvitud, pildilised.

Tänapäeval võib see kõik tekitada palju arusaamatusi, kuna erinevad viited ajaloolises materjalis värvitud või märgitud isikutele võivad viidata nii tätoveerimisele, värvidega (näiteks indigo) kaunistatud kehale, armistamisele kui ka hennale. Kuna me ei tea sageli algset konteksti, siis kipume oletama olemasolevate teadmiste piires ning analoogiale toetudes. See aga on tekitanud erinevaid küsimusi ja arutelusid nii selle üle, kes olid näiteks tätoveeritud ja kes ei olnud, kui ka erinevaid tõlgendusi, mille käigus luuakse väärtõlgendusi või arusaamu, mis võivad jääda kauaks käibele.

Kuigi mitmed antropoloogid on väitnud, et ilmselt kõik rahvad on ajaloos ennast mingil moel märgistanud, siis Eesti puhul saame sellest kindlatele allikatele tuginedes rääkida alles 19. sajandist alates. Sellest ajast on teada esimesed teated sunniviisiliselt märgistatud kriminaalidest ning hilisemast vabatahtlikult märgistatud meremeestest ning me saame ka väita, et tegemist oli tätoveerimistehnikaga. Konkreetse juhtumina vaatame lähemalt ühte tuntud teost kui väärtõlgendatud kehakujutamist Eesti kunstist – Eduard Wiiralti ‘Lamav akt tätoveeritud käega’.