Kuidas pärimusmuusika naasis eestlaste vereringesse

Viljandi pärimusmuusika aida rajamise eestvedaja Ando Kiviberg. Foto: Marko Saarm

Lossimägede veerel asuv Viljandi pärimusmuusika ait pidas reedel oma 15. sünnipäeva, ehkki õige päev on just täna, 28. märtsil.

Kui peo eel arvud kokku löödi, siis selgus, et majal on ette näidata miljon külastust. See on paik, mille ettevõtmised pole ainulaadsed mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas. Majas asuva Eesti pärimusmuusika keskuse juht Tarmo Noormaa kinnitab, et kõiki oma ettevõtmisi püütakse hoida võimalikult nooruslikena.

​Tarmo Noormaa, on teil meeles, millal esimest korda siia majja sattusite?

On ikka. See oli veel siis, kui maja oli ehitusjärgus. Vanad vaheseinad olid alles, saali veel polnud. Ehitusaiad olid ümber, ümberringi oli tohutu segadus ehitusmaterjalidest. Siis tundus küll, et ega ei kujuta ette, mis tulema hakkab.

Aga enne valmimist käisime veel korduvalt vaatamas. Eesti pärimusmuusika keskus tegutses juba siis, aga meie kontor oli kultuuriakadeemias. See oli selline väike putka, kus töötasime koos viiekesi.

15 aastat on lennanud linnutiivul ja tundub, nagu oleks see maja kogu aeg lossimägede veerel olnud.

Asjad muutuvadki teinekord tavaliseks ja vahel ei saa arugi, kui erilised nad tegelikult on. Kui ma tagasi mõtlen, siis oli ikka täielik ime. See oli Ando Kivibergi idee ja tema pani siia tohutu energia. See, et ideest sai reaalsus, on kodanikualgatusest sündinud organisatsioon. Saime oma maja ning võimaluse hakata korraldama kontsertprogrammi ja koolitama inimesi. Ja see kestab.

Midagi analoogset pole vist mitte ainult Euroopas, vaid isegi terves maailmas?

Võib-olla midagi veidi sarnast on Soomes Kaustises, kus tegutseb Rahvamuusika Instituut ja toimub pärimusmuusika festival, nii et nad teevad mõnes mõttes saamoodi kui meie. Aga ega rohkem küll ei tea.

Me ei ole riigi- ega linna­asutus, me oleme mittetulundusühing, kes ajab oma asja, suudab ennast ära majandada ja teha nii, et see läheks inimestele korda. See on harukordne. Olen näinud väga palju festivalikorraldajad ja kontserdimajade omanikke, kes teevad seda kõike nii äri- kui sõpruskonna ettevõtmisena. Laiemat missiooni neil ei ole. Meil aga on. Me tahame, et muusikaline emakeel leviks ja et inimesed teaksid, mis see on.