VIDEO ⟩ Hendrik Toompere: mulle on see auhind erakordselt suur asi!

Hendrik Toompere sai rahvusvahelisel teatripäeval Narva Vabal Laval 2022. aasta parima meespeaosatäitja auhinna. Ta mängis Rayd lavastuses «Musträstas» (Oliivipuu ja Teater Nuutrum).

Hendrik Toompere, kui suur asi on teie jaoks teatriauhind?

See on väga-väga suur asi. Teatris on väga olulised inimesed näitlejad ja loomulikult ka lavastajad, aga vaadake, lavastaja loob ruumi ja keskkonna, kus asjad saavad hakata tekkima, ning pakub välja ideed. Näitleja viib selle publikule kohale, pakub emotsionaalse võimaluse kaasa elada ja saab ka tänu sellele aru, kas publik mõistab lugu. Minu jaoks on näitleja ja lavastaja pool ühendatud ning minu teatritee ongi nii läinud, et olen nii üks kui ka teine. Mulle on auhind erakordselt oluline.

David Harroweri «Musträstas», mis teid Ray rolli juures köitis?

Eelkõige see, et sain mängida koos Ester Kuntuga. Lugu oli põnev, oli võimalik luua erinevaid maastikke, seisundeid, tundeid ja emotsioone. Lisaks sellele oli võimalik pöörata tagurpidi kivinenud arusaam, et teatud liiki armastus on keelatud.

Kas te olete näinud ka Endla versiooni samast näidendist, kus meest mängis Jaan Rekkor?

Ma olen näinud seda Jaani silmadest, aga pole saanud vaadata. Kui lavastaja Johan Elm mulle seda rolli pakkus, siis ta ütles, et Pärnus seda juba tehakse. Vastasin, et mis siis! Nii olen tihti käitunud paljude materjalidega. Viimati lavastasin Draamateatris «12 vihast meest», ma ei vaadanud enne seda ühtki filmi, Ei Mihhalkovi ega Lumet’ oma, sest kui neid vaatad, siis nad hakkavad ahistama. Pakuvad liiga häid lahendusi või hakkad ise lavastajana keelduma headest lahendustest. Nii ei ole loomingus enam vaba, lavastajana eelistan võimalikult vähe vaadata.

Mitu korda on «Musträstast» Eestis mängitud?

Eestis on mängitud vist 14 korda. Meil osutus võimatuks sel kevadel mängida, sest rendihind oli liiga kõrge või polnud vabu aegu, kuigi Vaba Lava ja Sakala keskus on Tallinnas. Need kohad peaks olema avatud sellistele projektidele, aga millegipärast olid need läbi lõigatud. Kirjutasin sellest sotsiaalmeedias ja pärast seda leiti meile mängukohad. Praegu saame mängida mai lõpus kolm etendust, seejärel mängime Chicagos ja sügisel läheb loodetavasti elu paremaks.

Chicagos on Euroopa ja Ameerika eesti keele õpetajate suur kokkutulek, selle raames mängime.

Ugala loovjuht Tanel Jonas ütles teatriauhindade üleandmisel, et Eesti teatril ei ole praegu head ajad. Mida teie ütlete?

Eesti teatril on praegu head ajad, päris hästi liiguvad asjad. Meil on ruumid, korralik rahastus, meil on väga hea külastatavus. Võrreldes inflatsiooniga on külastatavus erakordselt suur, sest võiks arvata, et inimestel pole kultuurile kulutamiseks raha, aga tegelikult on vastupidi. Meil ei ole midagi vinguda, andke ainult tuld, kallid kolleegid ja ma ise ka!

Kas sõjaaeg peaks olema Eesti teatris rohkem nähtaval?

Ei pea, sest nii või teisiti on sõda olukorra või nähtusena või ähvardava ohuna ajakirjanduse kaudu silme ees, liikuvas pildis ja loetavas tekstis. Teatris ei pea seda toonitama. Kirjutasin ühe näidendi oligarhidest, aga see sai nii raju, et otsustasime seda lavale mitte tuua, sest kartsime, et inimestel võib tekkida tülgastus.

Mida soovida vaatajatele rahvusvahelisel teatripäeval?

Kõik sõltub sellest, kas inimesele on antud võime lugeda abstraktseid asju. Teater on suur abstraktsioon ja emotsioon nagu muusika. Osale teater sobib ja osale ei sobi, kedagi ei taha sundida teatrisse ronima.