VIDEO ⟩ Juhan Ulfsak: loodetavasti ei võeta seda auhinda mu käest pärast järgmist lavastust tagasi

Juhan Ulfsak sai rahvusvahelisel teatripäeval Narva Vabal Laval 2022. aasta parima lavastaja auhinna lavastuse «Melanhoolia» (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon) eest.

Teatriinimese töö on tekitada vaatajais emotsioone, aga mida te ise tundsite, kui lavalt hõigati «parim lavastaja Juhan Ulfsak»?

Kindlasti tundsin ma tänutunnet ja head meelt. Lavastaja töö on kompleksne, vahel on vaja olla projektijuht, vahel tekitada emotsioone, vahel olla geniaalne, vahel põrandat koristada. See on üsna tegus amet.

Kas teatriauhindadega on samamoodi nagu filmiauhindadega, et publikuhuvi kasvab? Kas järgmine «Melanhoolia» etendus on välja müüdud?

Ega auhind kahjuks tule, pigem on see vaatajatele hea meeldetuletus.

Kui mitu korda on «Melanhooliat» mängitud?

«Melanhoolia» tegemine langes koroonaajale, seda ei ole tõesti väga palju mängitud. Aprillis on kolm etendust, minge ostke piletid.

Tahan oma küsimusega jõuda sinna, kas Eesti viimaste aastakümnete üks tähtsamaid teatreid, von Krahli teater on veel olemas?

Von Krahl on vägagi olemas, von Krahl on koht, kus on alati uuenetud nii hetkedel, kui on halvasti, kui ka hetkedel, mil on väga hästi. Meil vahetub ainult asukoht, kolime vanalinna majast Telliskivi keskusesse.

Kas teie olete von Krahli uus loovjuht?

Ei kinnita, arutame asju suurema tiimiga. Kui arutatud saame, siis jagame rollid.

Miks te valisite just «Melanhoolia» teatrilavale seadmiseks?

Lars von Trier on mulle ja minu põlvkonnale oluline kunstnik, ma olen teda varemgi lavastanud, «Idioote» sealsamas von Krahlis.

Lavastus on ju iseseisev, kas ma saan õigesti aru, et «Melanhoolia» kui film on vaid butafooria?

Jah, selles mõttes, et mulle meeldib tõukuda mingisugusest materjalist. Kuna näitekirjandus on determineeriv, eriti kaasaegne, kus on ka autorikaitse teema. Film on minu põlvkonnale ja mulle palju mõju avaldanud. Meie töös on intuitiivsem ja ratsionaalsem pool. Väga tähtis oli, et õnnestus kutsuda lemmikkunstnik Edith Karlson lavakujundust tegema.

Teie järgmine töö on samuti filmi järgi.

Parandan, Pier Paolo Pasolini kirjutas esmalt romaani, mis erineb filmist. Romaanis on vabavärsid, pole ühtegi sõna otsest teksti. Ma lavastan tema jutustust, vaatasin filmi kunagi noorena ega ole lavastuse jaoks spetsiaalselt üle vaadanud.

Pasolini «Teoreem» tuleb välja kolme nädala pärast Draamateatris.

Tuleb, loodetavasti ei võeta pärast seda mult muna tagasi (teatriauhind on Ivo Lille klaaskuul, mis on nime saanud Theodor Altermanni järgi – toim).

Miks peaks võetama?

See on minu ebakindlus, sest kunstnikuna oled nii hea, kui on viimane töö. Aeg-ajalt saab auhindu, samal ajal oled proovisaalis millegagi, millega on veel palju muret.

«Teoreemi» näitlejate seltskond on väga huvitav. Miks just selline valik?

Tahtsin kokku panna tiimi, kellega saame retkele minna. Saame tegeleda kunstiga ega pea kõige üle liigselt arutlema. Me oleme mõttekaaslased.

Teatriauhindade gala lavastuslik pool oli üllatavalt sotsiaalne ja poliitiline. Miks on nii, et Eesti igapäevases teatripildis ei ole üht ega teist?

See käib lainetena. Eesti teater ei ole traditsiooniliselt olnud poliitiline ega päevapoliitiline. Olen kuulnud ka ütlemist, et nüüd, mil on sõda, kajastub see teatripildis vähe. Teatritegijate kaitseks ütlen, et sõda on must-valge, banaalne ja must-valge. Võibolla on raske sellele midagi lisada. Paljud näitlejad käivad abiks põgenike keskustes ja aitavad niipidi. Sõjaõudust on väga raske valada kunstilisse vormi. Võibolla on praegu õige aeg vaadelda sõda läbi klassika või metafoori, kasvõi nii nagu palju head vastukaja saanud «Macbeth».

Üks asi on otsene päevapoliitilisus, aga on ka vähe lavastusi, mis tekitaks poleemikat ühiskonnas. Kas on ülekohtune öelda, et see on Eesti teatri puudus?

Ma arvan, et ei ole ülekohtune. Eks me püüame paremini.

Neli aastat tagasi pidasite teatriauhindade jagamisel kuulsa «seakisa»-kõne. Sel aastal ei öelnud aga midagi?

Eks ma tänusõnad ütlesin, aga igas pulmas ei saa olla peigmees ja igal matusel kadunuke. Toona oli vaja öelda ja praegu oli vaja lihtsalt tänada. Kõige süngem stsenaarium, mille eest püüdsin hoiatada, ei saanud teoks.