Tammsaare humanismi 50 pessimistlikku varjundit

A. H. Tammsaare on inimsoole ja -kultuurile diagnoosi pannes ja prognoose andes justkui arst, kes leppinud täielikult haiguste, väärarengute, vaevuste ja surmaga, mis kuuluvad võõrandamatult inimliku eksistentsi juurde. Pildil tema monument päev enne selle pidulikku avamist 30. jaanuaril 1978. Foto: Jüri Arrak

Artiklikogumik «Sõjamõtted» näitab, et A. H. Tammsaare humanism omandas I maailmasõja päevil isikupäraselt skeptilise ja sarkastilise varjundi.

Kunstigeeniuste puhul on ikka öeldud ja arvatud – nii end selleks pidavate kui sedasorti isendeid au sees hoidvate isikute poolt –, et nende riik pole siit ilmast. Seda ütleb ka A. H. Tammsaare ühes oma 1914. aastal avaldatud artiklis, mis leidnud nüüd taastrükkimist kirjastuse Ilmamaa «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud tekstikogumikus «Sõjamõtted».

Ent juba ainuüksi selle raamatu olemasolu ja teemavalik tõestavad, et Tammsaare ise ei pidanud ennast loojana tõeliseks suurvaimuks. Või siis lihtsalt ei suutnud käia omaenese sõnade järgi. Aga aeg oli ka keeruline, sest Esimene maailmasõda nõudis tähelepanu, raputas läbi, provotseeris end tõlgendama ja kommenteerima. Kätte jõudis olukord, kus iga kirjanik pidanuks olema (või vähemalt võinuks olla) ühtlasi kodanik, kasutama oma keskmisest eeldatavalt suuremat tundlikkust ja tarkust kaasaja ühiskondlike sündmuste ja suundumuste mõtestamiseks ning moraalseks hindamiseks.