/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2023/03/29/15226819t1hd6ec.jpg)
TÜ VKA teatrikunsti 14. lennu näitlejatudengite diplomilavastus «Sorry, me teeme Tšehhovit» põhineb Anton Tšehhovi komöödial «Kajakas». Kui ülesanne oleks kirjeldada Katariina Undi lavastust ainsa lausega, ütleksin: kümnest näitlejast koosnev inimkobar kõnnib kahest küljest publikuga piiratud lavapõrandal edasi-tagasi ehk seinast seinani, lausudes «Kajaka» teksti. Nõnda liigutakse üsnagi tempokalt läbi nelja vaatuse, siin-seal aimub tekstikärpeid, lavastuse pikkus on üks tund ja nelikümmend viis minutit. Rollid on konkreetselt jaotatud, kuigi tihkes inimsülemis ei ole alati kerge märgata, kes parajasti räägib. Kõnnitakse paljajalu, kostüümid on anonüümsed ja sootud, valged alussärgid (et mitte pruukida vene maiguga sõna «maika») ja mustad pikad püksid. Tühjal laval ei ole ainsatki rekvisiiti, ainult tapetud kajaka valged ja kerged suled lendlevad läbi õhu, langevad maha, jäävad jalgu.
TÜ VKA teatrikunsti 14. lennu näitlejatudengite diplomilavastus «Sorry, me teeme Tšehhovit» põhineb Anton Tšehhovi komöödial «Kajakas». Kui ülesanne oleks kirjeldada Katariina Undi lavastust ainsa lausega, ütleksin: kümnest näitlejast koosnev inimkobar kõnnib kahest küljest publikuga piiratud lavapõrandal edasi-tagasi ehk seinast seinani, lausudes «Kajaka» teksti. Nõnda liigutakse üsnagi tempokalt läbi nelja vaatuse, siin-seal aimub tekstikärpeid, lavastuse pikkus on üks tund ja nelikümmend viis minutit. Rollid on konkreetselt jaotatud, kuigi tihkes inimsülemis ei ole alati kerge märgata, kes parajasti räägib. Kõnnitakse paljajalu, kostüümid on anonüümsed ja sootud, valged alussärgid (et mitte pruukida vene maiguga sõna «maika») ja mustad pikad püksid. Tühjal laval ei ole ainsatki rekvisiiti, ainult tapetud kajaka valged ja kerged suled lendlevad läbi õhu, langevad maha, jäävad jalgu.
TÜ VKA teatrikunsti 14. lennu diplomilavastus «Sorry, me teeme Tšehhovit».
Idee autor ja lavastaja Katariina Unt
Tõlkija Ernst Raudsepp (võrdlevalt korrigeeritud Ingo Normeti ja Paul-Eerik Rummo tõlgetega)
Kostüümikunstnik Anu Konze
Valguskujundus Siim Reispass
Mängivad Liisbeth Kala (asendab Katariina Unt), Anumai Raska, Germo Toonikus, Erko Sild, Maria Valk, Johanna Vaiksoo, Pirte Laura Lember, Luisa Lõhmus, Theodor Tabor, Saamuel Pilpak.
Esietendus 19. jaanuaril ERMis. Nähtud etendus 9. märtsil Viljandi kultuuriakadeemia Black Boxis.
Näitetruppi kuulub neli noormeest, sestap kehastab doktor Dorni stiilse jahedusega Johanna Vaiksoo ja mõisavalitseja Šamrajevit tembutava triksteri sarmiga Katariina Unt ise (asendades Liisbeth Kala). Pole parata, õppejõud torkab ansamblis silma, kas siis lähtudes rolli kiuslikust loomusest või näitleja peitmatust isikupärast, no ilmselt mõlemast. Sest Unt/Šamrajev nügib ja togib, näperdab ja kaelustab partnereid, ennekõike allaheitlikku abikaasat Polinat (Anumai Raska), aga sekka ka teisi. Selline õrritav käitumine mõjub nagu õpilaste õhutamine vastumängule. Siiski ei söanda ainsa vaatamiskorra põhjal oletada, kui kindlapiiriline või improvisatsioonile avatud on koosmäng. Ehk võetakse mõnikord lihtsalt vabadus natuke puhata?
Ligilähedase, vähemasti võrreldava liikumisprintsiibiga lahendas Unt ka 14. lennu lavastuse «Toatüdrukud» (2022), aga Jean Genet’ lavatekst sobitus mudelisse mu meelest köitvamalt. Jälgida oli seda põnevam, tegelasi oli vaid kolm, koreograafiline joonis muutlikum, teksti varieerimine nõtkem.
/nginx/o/2023/03/29/15226821t1h7c69.jpg)
Lavastuse «Sorry, me teeme Tšehhovit» pingevälja loob liikumisjoonise muutumatus, ühtaegu tuimendav ja ärritav staatilisus, sellal kui noorte näitlejate intonatsioonides aimub igatsus luua täisverelisi psühholoogilisi rolle. Läbielamiskunsti lootusi võib tajuda miimikas, iseäranis aga häälekasutuses. On hetki, mil muutub läbipaistvamaks Sorini (Theodor Tabor), Trigorini (Germo Toonikus), Medvedenko (Saamuel Pilpak) ja teistegi olemus. Tasahaaval hakkab lausa kahju, et «Kajakas» sedamoodi kestusspordiks kujuneb. Võimalik, et just see igatsus ja kahjutunne ongi lavastuse eesmärk. Nagu ka näitlejate ja publiku kujutlusvõime käivitamine: aga mis oleks, kui nad saaksid peatuda, viivuks hingeseisundile keskenduda, silmsidet hoida. Võib-olla on sõnum hoopistükkis see: meil pole enam aega seisatada, pühenduda, üksteisest hoolida. See võibki kehtida Tšehhovi tegelaste puhul, aga...
«Kajaka»-mängus tehakse lavastuslik täispööre alles neljandas vaatuses, Niina (Luisa Lõhmus) ja Treplevi (Erko Sild) viimases kahekõnes, kui ülejäänud taamal seisatavad ega sega. Valus, tundlik, lootusetu armastusstseen. Kui ligilähedasi kontrastiviive oleks pakutud varemgi, oleks ehk tekkinud sügavam süntees vormi ja sisu vahel?
Ent see mu oma pisuhännake ei saa ega püüagi uuristada Katariina Undi kindlakäelist omanägemust, saati siis tudengite kompromissitut kohalolekut. Loodan, et hea teatrisaatus kingib neile süvapsühholoogilisi rolle, mida sooritades on meeldiv meenutada, kuis kord sai kõnnitud esimestel kajakasulekestel.