Kuidas me kõnnime üle kajakasulgede

TÜ VKA teatrikunsti 14. lennu diplomilavastus «Sorry, me teeme Tšehhovit» Foto: Jürgen Volmer

TÜ VKA teatrikunsti 14. lennu näitlejatudengite diplomilavastus «Sorry, me teeme Tšehhovit» põhineb Anton Tšehhovi komöödial «Kajakas». Kui ülesanne oleks kirjeldada Katariina Undi lavastust ainsa lausega, ütleksin: kümnest näitlejast koosnev inimkobar kõnnib kahest küljest publikuga piiratud lavapõrandal edasi-tagasi ehk seinast seinani, lausudes «Kajaka» teksti. Nõnda liigutakse üsnagi tempokalt läbi nelja vaatuse, siin-seal aimub tekstikärpeid, lavastuse pikkus on üks tund ja nelikümmend viis minutit. Rollid on konkreetselt jaotatud, kuigi tihkes inimsülemis ei ole alati kerge märgata, kes parajasti räägib. Kõnnitakse paljajalu, kostüümid on anonüümsed ja sootud, valged alussärgid (et mitte pruukida vene maiguga sõna «maika») ja mustad pikad püksid. Tühjal laval ei ole ainsatki rekvisiiti, ainult tapetud kajaka valged ja kerged suled lendlevad läbi õhu, langevad maha, jäävad jalgu.

TÜ VKA teatrikunsti 14. lennu näitlejatudengite diplomilavastus «Sorry, me teeme Tšehhovit» põhineb Anton Tšehhovi komöödial «Kajakas». Kui ülesanne oleks kirjeldada Katariina Undi lavastust ainsa lausega, ütleksin: kümnest näitlejast koosnev inimkobar kõnnib kahest küljest publikuga piiratud lavapõrandal edasi-tagasi ehk seinast seinani, lausudes «Kajaka» teksti. Nõnda liigutakse üsnagi tempokalt läbi nelja vaatuse, siin-seal aimub tekstikärpeid, lavastuse pikkus on üks tund ja nelikümmend viis minutit. Rollid on konkreetselt jaotatud, kuigi tihkes inimsülemis ei ole alati kerge märgata, kes parajasti räägib. Kõnnitakse paljajalu, kostüümid on anonüümsed ja sootud, valged alussärgid (et mitte pruukida vene maiguga sõna «maika») ja mustad pikad püksid. Tühjal laval ei ole ainsatki rekvisiiti, ainult tapetud kajaka valged ja kerged suled lendlevad läbi õhu, langevad maha, jäävad jalgu.