Juurikas. «Teater ja lõbu käivad ikka käsikäes!»

Nii tehakse teatrit. Foto on illustreeriv. Foto: Wikipedia.org

Käesoleva hooaja varasemate saavutuste põhjal võis arvata, et Eesti Traumateatris lavale jõudnud «Libahundist» kujuneb järjekordne triumf. Et pärast esietendust lahkub publik saalist, hinges rõõm pileti ostmiseks kulutatud raha kordaläinud kasutamise ja etendusest saadud võimsa kunstilise elamuse pärast, ning näitlejad pääsevad lavalt minema alles pärast seitsmendat tagasiplaksutamist, olles koormatud lillekimpude ja aplodismentidega, saatjaks vaatajate ja kriitikute palav armastus.

Aga võta näpust!

Raske öelda, kas lavastaja novaatorlik visioon jäi seekord nõrgaks või sai määravaks see, et kaks olulisemat näitlejat vallandati keelatud ainete kasutamise tõttu vahetult enne esietendust – igatahes käis «Libahundi» mitmekihiline ja sügavmõtteline sõnum trupile üle jõu ning teatril tuli August Kitzbergi geniaalsele tekstile alla vanduda.

Kui etenduse alguses, esimeste repliikide ajal võis veel jääda mulje, et enam-vähem kuidagiviisi saadakse näidendiga siiski hakkama, siis esimese vaatuse lõpuks oli selge, et seekord jääb teatriime tabamata ning Meelis Oidsalul ja Margus Mikomäel liigutuspisarad valamata.