AK ⟩ Rääkimata lood ja sündimata lood

Tarmo Vahter esitles oma raamatut «Võitlus tuleviku pärast» mullu veebruaris Pärnu keskraamatukogus. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Tarmo Vahteri «Võitlus tuleviku pärast» on ajalooraamat, kuhu on pandud väga palju tööd ning mille autor on ilmselgelt mitte ainult andekas, vaid väga andekas. Raamat on ladusalt ja värvikalt kirjutatud, perfektselt keeletoimetatud, paeluvalt illustreeritud ja toob käibesse palju seni ajalooallikates peidus olnud teavet.

Tegelikult peaaegu kõik, mida ühelt healt ajalooraamatult oodata. Ent ometi mitte kõik. Selle raamatu oleks saanud kirjutada teistmoodi. Või isegi oleks pidanud.

Ajalookäsitlust, kus on kasutatud nii palju allikaid ja kuhu on mahutatud nii palju autori tööd, võiks pidada uurimuseks. Ajalooalast teadustööd ei pea vastandama populaarsele käsitlusele. Mõlemaid saab kirjutada ladusalt ja huvitavalt. Aga uurimust alustatakse kasvõi põgusa teiste autorite seni ilmunud teemakohaste käsitluste analüüsist ning seejärel sõnastatakse täpsem probleemipüstitus ehk see, mida uuritakse. Nii saab autor hoida fookust ning mitte kõrvalteedele uitama minna.