Teineteisest ja iseendast mööda elatud elud

Ilmar Jaksi proosaloomingu läbivaks teemaks on totaalse kohalolutunde ängistav tabamatus. Foto: Erakogu

Täna 100 aastat tagasi sündis Ilmar Jaks – omapärane ja isepäine kirjanik, kelle elu oli eesti literaatide hulgas ilmselt üks kõige pikemaid ja seikluslikumaid.

Haapsalust pärit, käis ta soomepoisina sõjas, oli Nõukogude tööpataljonis, põgenes Leningradist 1945. aastal Soome, elas Rootsis ja Prantsusmaal ning nägi ära veel oma 96. sünnipäeva, olles ühtlasi viimased paarkümmend aastat abielus endast 41 aastat noorema prantsuse-vietnami verd naisega.

Nõukogude Eestis Jaksi isik ja looming mõistetavatel põhjustel eetriaega ei pälvinud, ent kohe riikliku iseseisvuse taastamise järel, täpsemalt 1991. aastal, ilmus Europeia raamatusarjas tema novellide valikkogu «Augeiase tallid. Keldrist pööningule». Paljudele lugejatele oli toona ilmselt mõneti üllatav näha maailmakirjanduse klassikavaramu vahendamisele pühendunud sarja järjekordse köite esikaanel nime, mis oli ühtaegu täiesti tundmatu ning möödavaatamatult eestipärane.