«Pisuhänna» uusversioon jõudis lavale: Ühe noore tuuletallaja sehkendused

Hannes Kaljujärvel tuleb Vestmanni rollis vitaalselt möllata ja mässata, aga samas distantseerudes saaliga suhelda, mis ei mõju kuigi loogilise kahestumisena. Foto: Heikki Leis

Vanemuise esietendusel «Pisuhänd 2» püsis publik saalis üsna kaua aega täpipealt sama vaikne, kohmetu ja äraootav nagu Ludvig Sander laval.

Eks see ole Tiit Palu poolt üks riskantne temp: kirjutada ja lavastada uus algupärand järjena nii populaarsele komöödiale kui Eduard Vilde «Pisuhänd» (1913), mis ekstra kuulsaks telelavastatud 1981. aastal. Uuslavastuse hakatuses andis nuputada, millised on mängureeglid. Sündmustiku käivitajaks ja vahepeal juhtunu ümberjutustajaks on sätitud August Vestmann (etskae, vana Vestmann on omale eesnime saand!). Hannes Kaljujärvel tuleb ses rollis vitaalselt möllata ja mässata, aga samas distantseerudes saaliga suhelda, mis ei mõju kuigi loogilise kahestumisena. Külliki Saldre tarmuka ja sarmika majapidajanna Liinana lööb korra majja, jääb oma rollis sihikindlaks, tüürib lootusrikkalt naeratades õnneliku lõpu poole.