/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/04/15238782t1h99bc.jpg)
Kaks tundi enne «Aadama passiooni» Rooma esiettekande algust harjutavad La Nuvola konverentsikeskuse lavale kogunenud näitlejad püüdlikult viimast olulist asja: kummardamist. Nad praktiseerivad seda mitu korda ja tohutu detailitäpsusega: kergejalgselt joostes saabuvad lavale musta riietatud ja käes oksakesi hoidvad kogud, kes, nagu aru võib saada, kehastavad kollektiivina metsa ja siis – nii vasakult kui paremalt – hakkavad ükshaaval kindlas järjekorras juurde silkama inimesed: mehed, nooremad ja vanemad naised ja ka üks laps, kes meenutab oma põlvpükstee ja üle pea kammitud soenguga ajamasina abil põgenenud koolipoissi Natsi-Saksamaalt.
Võiks arvata, et kummardama tulek on spontaanne tänu- ja austusavaldus, kuid «Aadama passioonis» pole midagi jäetud juhuse hooleks, ei saabujate järjekorda ega seda, kus täpselt nad peatuvad. Valmistutakse kummardama vähemasti kaks korda, aga «kui aplaus on tugev», siis rohkemgi veel. Seda kõike korraldab pimedas saalis inglise keeles intensiivse ninahäälega mees, keda pean algul kultuslavastaja Robert Wilsoniks endaks. «Ja nüüd – Tonju!» käsutab hääl vastuvaidlemist mittetaluval moel.
Kuid «Tonjut» ei tule; dirigent Tõnu Kaljustet lihtsalt pole. Tõnu Kaljuste on kuhugi ära läinud.
«Kus on Tonju?» nõuab ninahääleke rahulolematult.
«Tõnu oli siin. Ta ootas ja ta lahkus,» raporteerib eesti aktsendiga heas inglise keeles üks Filharmoonia lauljatest.
Koorilaul ja tiramisu
Võib-olla suundus Tõnu Kaljuste tagasi hotelli, läks uurima, kas tiramisu on vahepeal veidikenegi paremaks muutunud. Tiramisu on Eesti ühe kuulsaima dirigendi armastatud maius; oma kodusel Naissaarel on ta korraldanud koguni klassikalise itaalia magustoidu meistriklassi. Paraku on tiramisu kvaliteet hotellis Hilton Eur La Lama (toa hind ligi 300 eurot öö kohta) ebaühtlane: ühel päeval on restoranis küpsised korralikult leotatud ja koos mascarpone’ga nauditavaks massiks pehmenenud, järgmisel päeval aga võib tulemus Kaljuste sõnul olla lihtsalt «haltuura». Sama peened nüansid, mis jäävad lihtsurelikust tiramisutarbijale kättesaamatuks, häirivad Kaljustest ka helide vallas. Kui küsin Hiltoni restoranis – Kaljuste on just tellinud endale artišokid ja insalata cesare –, kuidas õnnestus eelmisel päeval toimunud publikuga (kuuldavasti oli kohal ka Rooma linnapea) peaproov, vastab Kaljuste napilt: «Väga hästi – ütles lavastaja mulle. Nende poolt hästi. (Pikem paus.) Mul on omad arvamused.»
/nginx/o/2023/04/04/15238796t1ha2ae.jpg)
Nagu selgub, ei olnud dirigent Kaljuste – ta seisab tulenevalt muusikute asetatusest publiku taha etenduse ajal seljaga lava poole – «Aadama passiooni» ise näinud kuni hetkeni, mil ta selle ühel Lufthansa kauglennul videost ära vaatas. 2015. aastal Noblessneri valukojas esmakordselt etendunud teos on olnud vahepealsetel aastatel hetkeks laval ka Berliinis, kuid siin, Roomas, nendib Kaljuste, olevat kohalike muusikutega kõvasti tööd. Ta tellib ettekandjalt saia immutamiseks oliiviõli ning jätkab: «Nad puutuvad esimest korda kokku Pärdi muusikaga, see on täiesti uus keskkond neile, Pärdi muusika. Me toome neile veidike teistmoodi muusikalist mõtlemist ja mõnel õnnestub ja mõnel mitte. (Tema hääletoon on korraks peaaegu kaastundlik.) See võtab aega.»
:format(webp)/nginx/o/2023/04/04/15238798t1haa36.jpg)
Kultuslavastaja Texase väikelinnast
Kultuuride kokkupõrge Roomas ei toimunud mitte üksnes ametiühingutest tiine lõunamaa ja tööka põhjala vahel, kus, tsiteerides Eesti Kontserdi juht Kertu Orrot, ei ütle keegi, et «kell sai viis, pole veel kümme: kui on vaja teha tööd, siis on vaja teha tööd!».
Eesti dirigendi juhatusel kuulmise järgi vene keeles laulvate itaalia artistide paradigmasse lisas oma jõujooni ka USAst pärit 82-aastane Lucinda Childs, kes on asetatud ühte lavastuse tähtsamasse rolli. Ta on 81-aastase kultuslavastaja Robert Wilsoni elupõline sõber – pool sajandit tutvust.
Kui Hiltoni hotelli fuajees väärika ja äärmiselt peene kultuskoreograafi Childsiga kohtun, ei suuda ma jätta mõtlemata olukorra imetabasusele: kaheksakümneaastased on tuhinal lennanud üle ookeani, et tuua lavale 87-aastase Arvo Pärdi muusikat. («Mina olen noor,» nendib 69-aastane Tõnu Kaljuste muiates.)
Kui Pärdi pühendumus Jeesusele ja õigeusule on legendaarne – 2013. aastal nimetas Konstantinoopoli patriarh ta oikumeenilise trooni arhondiks –, siis Upper East Side’is sündinud Lucinda Childs kasutab piibellike motiivide kohta ettevaatlikumat väljendit «ilus, liigutav tekst».
Childs oli pikka aega paar ateistliku kirjaniku Susan Sontagiga («See oli kõigile selge.») ja Sontagiga tegi koostööd ka Wilson, keda Childs ütleb tunnetavat teatrit nii nagu ei keegi teine. «Ma usaldan teda täielikult.» Ning jõuamegi tagasi La Nuvolasse, kus legend Wilson (üks tema esimestest «suurtest töödest» oli seitse tundi pikk ega sisaldanud ühtegi sõna) lõpetab parajasti kummardamise harjutamist.
:format(webp)/nginx/o/2023/04/04/15238793t1h01a9.jpg)
Saal valgeneb aeglaselt ja on näha, et intensiivses ninahääles korralduste jagaja on vaid üks kultuslavastaja paljudest assistentidest, kellega Texase väikelinnast Wacost pärit Wilson – ise üleni mustas – suhtleb peamiselt käeviibete ja poolsosinal antud märkuste teel. Ka lavastamist alustab Wilson sageli pikast vaikuse kuulamisest. Michelini-mehe kostüümi meenutavas rõivastuses laval pöörlev Erki Laur (kavalehe järgi Another Heavy Man) nimetab lavastuskogemust erakordseks, «kõigest 180 kraadi erinevaks», koguni «retriidiks».
«Mu vanemad ei olnud kunagi teatris käinud: seda loeti patuks, millekski amoraalseks,» poetab Wilson, kes juba noorelt New Yorki elama suundus. Ootuspäraselt ei ole temagi religioosne, vaid kritiseerib, kuidas usundid inimesi üksteisega tülli ajavad – piibel on vaid «spirituaalne tekst». Avatumat kriitikat saab ka konverentsikeskuse saal, mis ei soosivat helide kõlamist. Kuid üks küsimus paneb Wilsoni siiski ka muigama: pärimine eraelu kohta. «See on õudne, kohutav; see on tragöödia,» ütleb ta, paljastades korraks hambad. «Ah! On raske olla vana mees, okei!»
Lavatäis jäigalt liikuvaid mõistatusi
Nii nagu Itaalias sageli, algab etendus enam kui viieminutilise hilinemisega – erinevalt Eestist, kus kell on püha, näivad saabuvad, 50-eurosed piletid soetanud värvikalt riietatud härrad ja prouad olevat kindlad teadmises, et midagi ei juhtu enne, kui nemadki oma istekohad üles on leidnud. Ligi tuhatkonda inimest mahutav ruum on pilgeni täis, nähtavus väga halb ja otsekui mesipuus kostab kõikjalt mingit pingestatud müha: nihelemist, poolhääli köhatamist ja ohkamist. Vaatan igatsusega pea kohal üle saali rippuvaid tellinguid, kust piilub välja ja üle saali suurepärase istekoha saanud vuntsiline nägu – pole selge, kas tegemist oli valgustajaga või hoopis saali elama jäänud ehitajaga: ehitusprahist sisse piiratud La Nuvola tundub olevat nimelt endiselt valmisjärgus.
Siis, väga järsku, saabub pimedus.
Ja mida me näeme? Tükk aega pimedust, mitte midagi, ei midagi muud. Saal niheleb, köhatab, ohkab. Armulikult sugeneb öösse lõpuks valgusetäpp, külm, kosmiline ja kauge. On see viide piibliloo loomishetkele? Võimalik. Valgustäpp kasvab, muutub piklikuks (kas inimkuju?) ning karpauhti ongi meie ees laval alasti mees. Aadam, võivad kõik teha enam-vähem kindlalt paikapidava oletuse (ametlikult on Michalis Theophanousel kanda Mehe roll), kuid on ta tõesti alasti? Hämarus varjutab teosammul mööda lava nihkuja alakeha, kuid peagi – nii umbes poole tunni pärast – näevad kõik kreeklast ka detaile soosivas profiilivaates ja saavad selle küsimuse lahendatuks lugeda. Aadama käed on jäigastunud õhus – korra või paar näivad neid läbistavat sundasendist tulenevad krambid, mis ilmselt siiski pole seda, sest Wilsoni kirg detailide suhtes olevat legendaarne: kord olevat ta kulutanud tunde ühe näitleja näpu asendi timmimisele. Tahab Aadam õhust midagi haarata ja võitleb? Me ei tea. Koorilauljad itkevad selja taga vene keeles, külm udu aga aina voolab ja voogab mööda jalgu.
Korraga juhtub midagi: ilmarahvale vaatamiseks lastakse ülalt alla väike majake – on see Jumala pakutud kodu või hoopis puur? Juba näeb liikumatult seismas ka toogalaadsetes rüüdes naisi – «Woman, A Woman, Another Woman,» loetleb kavaleht abivalmilt –, kuid nemadki ei paku vastuseid, ainult uusi küsimusi – oma kukla taha sätitud teravate soengutega toovad nad meelde Alieni tegelaskuju samanimelisest tulnukafilmist. Kas naised on tulnukad? Ei tea, sest sõnu ei ole, suud ei avata, üksnes käed tõusevad käskivalt otsekui vanakreeka saatusejumalannadel ja Aadam nihkub teosammul mööda lava, endal peas (oliivipuu?) oks.
/nginx/o/2023/04/04/15238786t1ha8c7.jpg)
Tähendus tuleb ise valmis nuputada
Nüüd sugeneb kusagilt lavale väike põlvepükstes poiss, kes kottlohinatempol jõuab mõne minutiga ka püüne keskpunkti ja asetab suure hoolega endale pähe ruutküliku. Õnneks ei kuku asjandus (on see piibel?) maha temagi pealaelt. Ühtäkki mõistatan ära, miks «Aadama passiooni» on siiani etendatud vaid Euroopas: USAs poleks ilmselt imestada, kui agar šerif lapse ja alasti mehe korraga lavale paigutajad türmi tariks. Koor vaatajate selja taga aga aina nutab ja oigab ning närviline oranžiks värvitud juustega meesterahvas mu ees aina pööritab öökulli kombel ringipõrnitsemiseks pead. Tulenevalt black box’i lamedast põrandast – toolide asetus toob meelde kooliaktuse inimvihkavuse – soosib etendus kaela pikaks venitamist ja – nii teevad paar julgemat – koguni püstitõusmist. Oletan, et umbes pool etendusest jäi mul kui rahumeelsel paigalistujal ühe blondeeritud soenguga naise kukla taha. Väga minimalistliku lavastuse puhul võib nii paljudest detailidest ilmajäämine kahandada kunstikogemust.
Ning otsekui lennates ongi möödunud ligi poolteist tundi. Kusagilt on lavale jõudnud redeliga mees – redel tuli Eesti Kontserdil uuesti osta, sest nagu mainis Orro, oli see etendustevahelisel ajal laost kaduma läinud –, kuid tolku tast samas pole: redel ripub taeva poole vaid diagonaalis ega vii taas kuhugi. On see ateistlik kriitika? Ma ei tea. Udu aina voolab, peaaegu midagi ei juhtu ja näitleja nihkuvad teotempol inimmalenditena mööda lava oma viimaste asetuste poole, üksteise ja külma taeva suhtes hoiatavalt käsi tõstes. Pärt mängib, kuni enam ei mängi, ja mulle meenuvad etenduse ühe peategelase, 82-aastase Lucinda Childsi sõnad: «Sõnum on see, et ei olegi sõnumit.»
Prahvatab aplaus, see kasvab, kestab ja kaheneb; on juba peaaegu katkemas, kui juba jooksevad lavale näitlejad teist korra ja plaksutamine elustub taas – kuid siiski vaid korraks. Õige pea tellib Eesti Kontserdi juht Orro kaks topelt gin tonic’ut: ühe endale ja teise ajakirjanikule. «Ooperikooriga Pärti laulda ei tohi,» ütleb Orro kohe. «Ma istusin seal ja lausa füüsiliselt tundsin, mida praegu Tõnu [Kaljuste] võib seal koori ees tunda. Ja siis mul hakkaski valutama igalt poolt.»
Kuulen, et lepingu detaile timmiti itaallastega pikalt; kokkuleppe järgi pidid saama tulla ka Eesti keelpilliartistid. «Siis, tüüpiliselt Itaaliale, hakkasid ametiühingud möllama ja ütlesid, et kas on meie solistid või seda etendust ei tule üldse. Ühel hetkel saime aru, et ametiühingust me lihtsalt läbi ei murra.»
:format(webp)/nginx/o/2023/04/04/15238797t1ha8a9.jpg)
Siiski püüab Eesti Kontserdi juht näha ka helget külge, nii vaimset kui ka rahalist. «Ei tule just sageli ette, et Eesti Kontsert kirjutab välja arve, kus maksja rekvisiitideks on Opera di Roma – ma võin öelda, et Eesti Kontsert teenis siit viiekohalise summa ja see on ikkagi väga hea tulemus,» tähendab Orro. «Aga ega me ei saa seda ainult rahas mõõta. Me oleme siin toonud kokku kaks maailma absoluutset tippliigat ja see juhtub tänu väiksele Eestile.»
Aga kui kallis produktsioon see on?
«Ulmeliselt kallis! Eestis me mängisime kuus etendust ja produktsiooni eelarve oli 1,3 miljonit [eurot]. Kui me 2015. aastal selle esimest korda Eestis produtseerisime, toona siis juba kahasse koos itaallastega, siis käsitlesime seda investeeringuna. Siingi Itaalias olid juba mõned agendid liikvel, oli tuulenuusutajaid.» Kuulen hiljem mujal ühe Euroopa suurlinna nime, Orro nimetab aga tähtaastat 2025, mil Arvo Pärt peaks saama 90-aastaseks.
/nginx/o/2023/04/04/15238795t1h69c6.jpg)
Samal ajal on La Nuvolas alanud juba esietendusejärgne vastuvõtt. Otsekui valge pilveke hõljub kõigi pea kohal arhitekti kapriisina tuhatkond vaatajat mahutav teine saalike, kus aga «Aadama passiooni» ei saanud etendada liiga väikse lava tõttu. «Kuidas oli?» katkestab Robert Wilson korraks vestluse Fendi moemaja pärijannaga ning automaatselt hüüatan: «Suurepärane! Väga muljetavaldav!», saamata isegi aru, kas valetan või mitte.
Wilson noogutab mõtlikult. «Ma pean jätkama töötamist!»
Eesti Kontsert ja Milano tootjafirma Change Performing Arts tõid 31. märtsil Roomas lavale «Aadama passiooni», kus kokku sulavad Arvo Pärdi muusika ja unenäoline vaatemäng.
Ajakirjanik käis Roomas Eesti Kontserdi kutsel ja kulul.