Aadama passiooni ettevalmistused: kummardamise kunst, kadunud dirigent ja tiramisu nüansid

Dirigent Tõnu Kaljuste on viinud Arvo Pärdi muusika esitlemise Eestis perfektsionismini, aga itaallased on harjunud laulma omal kombel. Foto: Lucie Jansch

Kaks tundi enne «Aadama passiooni» Rooma esiettekande algust harjutavad La Nuvola konverentsikeskuse lavale kogunenud näitlejad püüdlikult viimast olulist asja: kummardamist. Nad praktiseerivad seda mitu korda ja tohutu detailitäpsusega: kergejalgselt joostes saabuvad lavale musta riietatud ja käes oksakesi hoidvad kogud, kes, nagu aru võib saada, kehastavad kollektiivina metsa ja siis – nii vasakult kui paremalt – hakkavad ükshaaval kindlas järjekorras juurde silkama inimesed: mehed, nooremad ja vanemad naised ja ka üks laps, kes meenutab oma põlvpükstee ja üle pea kammitud soenguga ajamasina abil põgenenud koolipoissi Natsi-Saksamaalt.

Kaks tundi enne «Aadama passiooni» Rooma esiettekande algust harjutavad La Nuvola konverentsikeskuse lavale kogunenud näitlejad püüdlikult viimast olulist asja: kummardamist. Nad praktiseerivad seda mitu korda ja tohutu detailitäpsusega: kergejalgselt joostes saabuvad lavale musta riietatud ja käes oksakesi hoidvad kogud, kes, nagu aru võib saada, kehastavad kollektiivina metsa ja siis – nii vasakult kui paremalt – hakkavad ükshaaval kindlas järjekorras juurde silkama inimesed: mehed, nooremad ja vanemad naised ja ka üks laps, kes meenutab oma põlvpükstee ja üle pea kammitud soenguga ajamasina abil põgenenud koolipoissi Natsi-Saksamaalt.