Nooruse pikk ja nukker lahkumiskallistus Teet Kallase noorpõlveromaanides

Teet Kallas 1969. aastal. Foto: Viktor Salmre/Eesti Rahva Muuseum

Täna tähistab oma 80. sünnipäeva kirjanik Teet Kallas, kes kirjutanud ja avaldanud kümmekond romaani, umbes teine samapalju jutukogusid ning ühe luuleraamatu, viljelenud nii sotsialistlikku kui maagilist realismi, nii olmesatiiri kui etnoõudust, ühtlasi leidub tema loomingulisel teenistuslehel pooleteise kümnendi pikkune stsenaristitöö teleseriaalile «Õnne 13».

Ma pole kõiki Kallase teoseid lugenud, ja kõiki, mida olen lugenud, enam täpselt ei mäleta, küll aga on mulle kõige eredama ja püsivama mulje jätnud tema kaks esimest romaani – «Niguliste» ja «Heliseb-kõliseb...» –, mida on tänase tähtpäeva puhul paslik läbi meelisklevate meenutuste ja mõtiskluste pühitseda.

Need räägivad tema kaasaegsete noorusest; ajast, mis oli umbes viis kuni kümme aastat enne minu sündimist; selle põlvkonna inimeste elurõõmudest ja kasvuvaludest, kelle hinged ja pilgud olid selleks ajaks, kui mina neid teismeikka jõudes tõeliselt teadvustama hakkasin, juba sama tühjad ja tumedad kui minul praegu.

Jah, noorus – see ilus ja ilge aeg! Aeg, kui meil on veel südant, kui oleme kõige rohkem meie ise, kui elu pole veel taltsutanud meie ideaale ja unistusi ning lihvinud isiksuse teravaid nurki ühtlaselt siledaks. Nooruses on meie vahekorrad elu, ühiskonna, iseenese ja teiste inimestega veel paika loksumata ning sellest tulenevalt võib kogu aeg midagi juhtuda ja enamasti juhtubki. Mis teeb sellest ideaalse kirjandusliku teema ning alusmaterjali.

Teet Kallase kahe nimetatud romaani tunnetuslik ja kirjanduslik väärtus tuleneb minu silmis otsapidi asjaolust, et need pole kirjutatud tagantjärele ja «täiesti» täiskasvanuna (ning seega eeldatavalt targemana), suuremalt ajaliselt, emotsionaalselt ja intellektuaalselt distantsilt, asju ja asjaolusid liigselt idealiseeriva nostalgiata.

Iseäranis kehtib see «Heliseb-kõliseb...» kohta, mis loodud aastatel 1969–1970, ilmunud kõigepealt kärbitud kujul 1972. aastal ning täisversioonis 2008. aastal. «Niguliste» on pandud paberile aastatel 1967–1972, jäänud seejärel tsensuuri tõttu sahtlisse ning jõudnud raamatusse värskelt täiendatud versioonis ja kaheköitelisena alles 1990. aastal.

Lõpliku luhtumise kirbe eelmaitse

«Heliseb-kõliseb...», millest sai Kallase ametlik debüüt romaanikirjanikuna, on omandanud tänu oma saamisloole (kirjutatud hullumajas), hipilikule vaibile (suvine teekonnaromaan) ja kirjanduslikule vormile (maagilise realismi elementidega romantiline seiklus) ajapikku kultusliku staatuse. See on lustiv eksperiment, milles kipub nõudlikuma maitsega lugeja jaoks jääma puudu psühholoogilisest sügavusest.

«Nigulistes», mis kirjutatud suuresti samal perioodil, ent sootuks teistsuguse «kunstilise pealisülesandega», on psühholoogiline mõõde täiesti olemas. Kallas on tunnistanud, et «Niguliste» on tema kõige isiklikum teos, ent sealjuures mitte ülemäära autobiograafiline.

Olgu märgitud, et jälgede segamiseks on ta toonud ühes episoodis iseenda korraks kaadrisse kui noorkirjanikust kõrvaltegelase, kelle loominguliste perspektiivide kohta kirjutab, et «mõnel jutul pole ju vigagi, aga vaevalt sealt midagi erilist tuleb, poiss on esiteks lihtsameelne ja teiseks joodik ning huligaan».