AK ⟩ Juhan Hellerma omailma kõhelused

Juhan Hellerma oma luulekogu «Maailmaõhetus» esitlusel tänavu veebruaris. Foto: Kris Moor/kirjanike liit

Bio- ja zoosemiootika eelkäija, eestimaalasest loodusteadlane Jakob von Uexküll (1864–1944) on käibele toonud «omailma» (sks Umwelt) mõiste, pannes ühtlasi aluse bioloogia suunale, milles, Tartu semiootiku Kalevi Kulli sõnul, on «organismil kui subjektil keskne roll». «Omailm Uexkülli mõttes on kõik see,» jätkab Kull, «mida organism oma taju ja tegevusega eristab ja millele ta seeläbi tähenduse annab.»

Omailm suhestub keskkonnaga, mis moodustub välisest eluilmast, laiemalt võttes kogu maailmast. Omailma ja eluilma suhe pole vastanduv. Organismi omailm saab keskkonnast ilmpulsse, kohaneb välisega või kohandab ümbritsevat keskkonda vastavalt omailmas toimuvale. Mis seal omailmas aga päriselt aset leiab, seda me ei tea. Mõnevõrra jõuame toimuva tähenduslikkuseni omailmast lähtuvate signaalide ja refleksioonide kaudu.

«Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud Uexkülli kogumiku «Omailmad» (2012) avab autori autobiograafiline memuaar «Enda omailm», millega kinnitatakse ka isiksuse omailma olemasolu. Essee algul kinnitab Uexküll, et «omailm» pole see, mida nimetatakse «mina» analüüsiks, sest vahetu ligipääs kellegi teise «minale» või siseilmale polevat võimalik.