ARVUSTUS ⟩ «Apteeker Melchior. Timuka tütar»: iga lõpp on millegi uue algus

Triloogia esimese osa piisavalt muretu Melchior (Märten Metsaviir) paotab teises osas ust süngemasse maailma ja saavutab kolmandas osas psühholoogilise sügavuse. Foto: Robert Lang

Melchiori-seeria kolmanda filmi, alapealkirjaga «Timuka tütar», suurim eelis kahe eelmise ees on loo põnevus ja pinevus. On seal veel rohkem mõrvu, keskaegne nõiajaht ja inkvisitsioon. Mida veel ühest ajaloolisest põnevikust soovida?!

«Apteeker Melchiori» ülemullusel suvel üles võetud triloogia lõppvaatus on koos kevadega saabunud kinoekraanidele. Viimases filmis saavad vastuse mitmed küsimused, kuid hargnema jääb veel rohkemgi niidiotsi, mille harutamiseks tasub ehk mõne Indrek Hargla samanimelise raamatusarja teos otsa lugeda.

Kolmanda filmi keskmes on lisaks kõigele muule järjekordne mõrvamüsteerium, mis päädib esialgu mitte surma, vaid peapõrutusega, mille tagajärjel ei mäleta Tallinnasse saabunud noor mees oma nime ega ka seda, mis teda Tallinnasse tõi. Apteeker Melchior Wakenstede ning vahepeal tema abikaasaks saanud Keterlyn asuvad noormeest põetama, kuid Melchior ei suuda siiski ohvrile niivõrd kaasa tunda kui Keterlyn. Midagi selles loos ei klapi ning Melchior proovib taaskord välja selgitada, mis koledused linna kimbutavad.