ARVUSTUS ⟩ Topeltmõrv Paunveres ja muud lood, elust enesest

Endine kriminaalpolitseinik ja nüüdne kirjanik Rauno Võsaste. Foto: Eili Arula

Kui olin Rauno Võsaste (snd 1971) krimka «Topeltmõrv Paunveres» lugemisega lõpule jõudnud, jäi midagi mind selle juures vaevama. Jutt oli ju ladus, dialoog küll napp, kuid samas loogiline, üks koomiline (või siis vähem koomiline) napsitamise lugu ajas teist taga.

Krimilugu lahenes ju samuti ära, otsad sõlmiti kokku ning mõned peategelastest said hea töö eest tänutäheks, lisaks kiidusõnadele, ka ilusate preemiasummadega käskkirja. Romaanis olevad lood näisid olevat elust enesest maha kirjutatud ning korduvalt tabasin end mõttelt, et kuidas toonane Jõgeva kriminaalpolitsei koosseis sellise alkoholikoguse juures üldse ellu jäi ning seejuures veel mingeid juhtumeid lahendada jaksas.

Esimestel lehekülgedel tundusid ladina tähtedega kirjutatud venekeelsed roppused leidliku stiilivõttena, kuid mida lehekülg edasi, seda suuremaks muutus nende kogus ning seda tüütumaks muutus nende (korduv ja korduv) lugemine. Sisendasin endale, et ilmselgelt on tegemist meestekas-krimkaga, ja keerasin vapralt ette järgmise (roppuste-, jookide- ja pohmellirohke) lehekülje.