Poeet, kes leidis endale kohaseid kannatusi

Artur Alliksaar u 1965. aastal tehtud fotol, mis oli tema ainsa eluajal ilmunud raamatu, näidendi «Nimetu saar» kaanel. Foto: EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI KULTUURILOOLINE ARHIIV

• Alliksaar oli arhetüüpne kunstnik, kes üritas teha kunstiteost ka oma elust.
• Ühtaegu suurem kui elu ja väiksem kui elu. Esimene andis talle vabaduse, teine vaesuse...
• Oma parimatel hetkedel, mida näis olevat palju, oli Artur Alliksaar nagu steroididel Sokrates.

Täna möödub sada aastat päevast, mil sündis Artur Alliksaar (1923–1966) – eesti luule suur novaator ja provokaator, täiuslik õpikunäide märtrioreooliga traagilisest geeniusest ja kompromissitust (elu)kunstnikust; kergelt müstifitseeritud isikukuvandiga karismaatiline poeet, kelle krestomaatilistes värssides moodustavad ilu ja valu võitmatu liidu.

Kehtestamaks end elus ja ajaloos Poeedina, vajab iga selle tiitli kavaler lisaks lennukatele värssidele seisusekohast elulugu ning visuaalset kuvandit. Artur Alliksaarele mängisid Emake Loodus ja Suur Saatus oma lahkel, ent küünilisel moel kätte ainult trumpe: kaunis ja kujundlik perekonnanimi (mis annab pealegi koos eesnimega voolujoonelise algriimi), kehv päritolu, varajane orvupõli, nõrk tervis, kurbade silmadega nukker nägu, kõrendlik keha, ebaõiglane vangistus, kohatine kodutus, väljapääsmatu vaesus, nomenklatuurne tagakiusatus, põlenud ja kadunud käsikirjad, avaldamisvõimaluse puudumine, varajane surm ning postuumselt saabunud klassikustaatus.

Ei pea olema kirjandusprofessor, nägemaks, et digiajastu oskuskeeles väljendades oli Artur Alliksaar peaaegu kõiges «Juhan Liiv 2.0» – tuunitud ja täiendatud versioon meie rahvuskirjanduse eelmisest suurest traagilisest poeedist. Samas märkab ilmselt iga algkooliõpilanegi, et Liivil jäid selles võrdluses kaks trumpi tagatasku: vaimuhaiguse diagnoos ning keskse muusa («kalli Liisi») ikooniline kuju.

Ühtlasi hingestaks ja legitimeeriks iga poeedi loomingut (ning kaunistaks ja õilistaks tema elulugu) enesetapp, mis on neil kahel teenistuslehelt puudu. Praegusaja (ja iseäranis lähituleviku) standardite seisukohast olnuks mõistagi ideaalne lisaks trans- või vähemalt homoseksuaalsus ning kangelaslik teekond selle tunnistamise ja avaliku pühitsemiseni. Nalja ja hirmuga pooleks võib väita, et pole ime, kui pealekasvava põlvkonna kirjandusteadlased neile kahele millalgi midagi sellist tagantjärele külge poogivad. Alliksaare puhul on tema sõbrad igatahes meenutustes maininud, et ta tavatses kodus kohati külalistele kleidis tantsida...

Kirjanik, kelle tekstimootor oli kogu aeg soe

Alliksaare suurus, sellisena nagu mina seda mõistan, ei võrsu üksnes tema kaasaja kultuurilisest ja sotsiaalsest kontekstist – on alust arvata, et ta olnuks silmapaistev isiksus ja esmaklassiline poeet ka muudel aegadel, sealhulgas tänapäeval, iseäranis tänapäeval. Võime vaid spekuleerida, milliseks muutunuks tema looming sisult, vormilt, mahult ja kvaliteedilt siis, kui tal olnuks võimalik osaleda sellega laiemas kirjanduspildis, jõuda vabalt ja viivituseta suuremate lugejahulkadeni ning pälvida pidevalt laiapõhjalist vastukaja.

Küllap arenenuks ta kirjanikuna siis veelgi kiiremini ja kaugemale. Tänases maailmas kujunenuks temast ilmselt ühtlasi Poetry Slamide püsiesineja ja Twitteri saripostitaja, võimalik, et ka räppar. Ning kardetavasti kõigi kohalike grafomaanide kroonitud kuningas. Sest näib, et tema tekstimootor oli kogu aeg soe ning paak kütust triiki täis. «On raske vaikida ja laulda mul,» nagu ta ühes oma luuletuses kirjutab. Ning jätab lisamata, et vaikimise valu olnuks selle tegeliku järelekatsumise korral ilmselt väljakannatamatu.

Artur Alliksaar oli arhetüüpne kunstnik, kes üritas teha kunstiteost ka oma elust, mistap mõjub tema isik kaasaegsete meenutustes pigem kirjandusliku karakterina. Ta ei mahtunud inimesele toonases ühiskonnas ja kultuuriruumis ette nähtud kitsukesse ning etteantud suunaga voolusängi, nõukogude elu madalal ja hämaral jõel oli ta nagu säravates tuledes ja kriiskava vilega ookeaniaurik, mis liigub aristokraatliku väärikuse ja huligaanse rõõmuga vastu paratamatule hukule.

Alliksaar oli teadlikult ja metoodiliselt ühtaegu suurem kui elu ja väiksem kui elu. Esimene andis talle vabaduse, teine vaesuse – mis mõlemad olid tema puhul 1960. aastate Nõukogude Eestis peaaegu totaalsed. Elu kõrgajal, pärast pikka vangistust Tartus elatud aastatel (1958–1966) tõmbus ta sotsialistliku ühiskonna sotsiaalse elu eest elegantse süüdimatuse ja stoitsistliku rahuga kohvikusepareesse ning pooleldi asotsiaalsesse töötusesse ja kodutusse, elas teatud mõttes nagu linnuke, lasi enese eest hoolitseda abikaasal ja sõpradel.

Ta keeldus kohanemast ja mugandumast, eelistas elada pealtnäha muretus vaesuses, püüdis põleda säraküünlana vaimses ja loomingulises kõrgepinges. Usutluses Henn-Kaarel Hellatile meenutab teda lapsena tundnud Karin-Margareta Torpats: «Alliksaarel ei olnud kuupäeva- ega kellatunnet. Tal ei olnud mingeid kohustusi. Kus ta istus, seal oli parasjagu kodu ja nii see käis.»

Tartu kohvikukultuuri kauneim ja mürgiseim õis

Temast kujunes 1960. aastate esimesel poolel Tartu vaimuelus noorema põlve boheemlasliku loovintelligentsi jaoks omamoodi dekadentlik Päikeseprints, kelle ümber koondus kiiresti iselaadne õukond. Alliksaar oli ilmselt meie ülikoolilinna kohvikukultuuri kõigi aegade kauneim ja mürgiseim õis. Üks tema sõpradest, õpilastest ja õukondlastest, Andres Ehin on hiljem meenutanud, et «Alliksaar mõjus umbses nõukogulikus ühiskonnas otsekui värske õhu puhang. Ta oli inimene teisest maailmas, vabast maailmast. Teisi nii vabu polnud silmapiiril».

Artur Alliksaar, «Olematus võiks ju ka olemata olla». Foto: Repro

Alliksaarest sai Tartu vaimu materiaalne kehastus, legend juba eluajal. Ja legendiks on ta suuresti jäänudki, sest ühtegi täiesti faktipõhist ja psühholoogilise pretensiooniga biograafiat seni ei ole (ega ilmselt ka tule), audio- ja videosalvestustest rääkimata, ka pilte on temast üsna vähe. Ilmneb, et inimesena oli Alliksaar oma (noorematele) klemmidele praktiliselt tundmatu, tema «tegelik» loomus varjus oskuslikult mänguri ja müstifikaatori maski taha.

Mulle näib väga kõnekana üks repliik, mille ütles Ain Kaalep, Alliksaarest kõigest kolm aastat noorem koolivend ja kaasteeline, ETV 1993. aastal valminud telesaates «Alliksaare müüt». Kaalep sedastas, et Alliksaar oli rohkem mõistuse- kui tundeinimene ning et ta ei kuulunud «psühhiaatriliste poeetide kontingenti, tal oli väga terav mõistus». Öeldu valguses saab täiendavat kinnitust aimdus kogu tema tegevuse kunstilisest kavatsuslikkusest. Näib, et tema elu ja looming moodustavad teatud mõttes kontseptuaalse terviku, siin on väga vähe juhuslikku.

Muuhulgas ilmneb see asjaolus, et vangistuses viibides rääkis ta švejkiliku manöövriga endale ise kongiaastaid juurde ning näis hiljem vabaduses olles tegevat täie teadlikkusega piisavalt, et tema tekste trükis ei avaldataks. Tema solvanguid ja provokatsioone nomenklatuuri vastu võib nimetada õigustatult rahvusliku vabadusvõitluse üllast ideest kantud kompromissituks siiruseks, vapruseks ja moraalseks puhtuseks, aga neis võib näha ka märtrikrooni punumist, sublimeeritud edevust, patoloogilist avantürismi, metoodilist mölaklikkust jms.

Artur Alliksaar, «Päikesepillaja». Foto: Repro

Alliksaar oli iselaadne trikster ja metakarakter, talle meeldis teha elus teatrit ning jätta sealjuures endale kesklaval pooleldi resigneerunud punk-Romeo roll. Mulle tundub, et parimatel hetkedel, mida näis olevat palju, oli Alliksaar oma alalises (iseendaga) väitlemise valmiduses nagu steroididel Sokrates. Tema biograaf Margit Mõistlik kirjutab oma raamatus (2011), et Alliksaar elas valel ajal ja vales kohas: «Ta erines kõigist ja kõigest. Ta oli epateeriv, lärmakas ja enamasti tüütult tülikas.»

Alliksaare luuletuses «Kevadskertso» leiduvad read: «Leitakse lill, kes ei ole oma tärkamisest ette teatanud. Seltsimehelikus kohtus saab ta nõgeste käest noomida». Valusal, sarkastilisel ja kujundlikul moel võtavad need (küllap tahtliku osutusena) kokku tema enese suhte kaasaja ühiskonnaga.

Saagu siia lisatud, et aastatel 1950–1957 oli Alliksaar seni täpselt teadmata (ent eeldatavalt kas ebaproportsionaalselt väiksel või koguni fabritseeritud) põhjusel vangistuses mitmes kinnipidamisasutuses nii Eestis kui ka Venemaal. See oli kogemus, mille tulemust ja vastukaja võib ilmselt leida tema värssidest: «Olen tormides tugevaks räsitud puu, / uhke võraga, kõrge ja õnnetu».

Artur Alliksaar Foto: kirjandusmuuseum

Valu on alati värske, valus ei ole midagi võltsi

Artur Alliksaar kuulus generatsiooni, mis oli arbujatest 15–20 aastat noorem ning sai täisealiseks umbes Teise maailmasõja alguseks. Pole vist liialdus väita, et see on eesti kirjanduses omamoodi kadunud põlvkond, kelle liikmed ei läinud mitte ülikooli, vaid sõtta, vangilaagritesse, metsa, (sise)pagulusse, okupatsioonivõimu teenistusse jne. Nende parimas loomeeas oli kodune kirjanduselu suuresti soikunud, stalinistliku terrori ja sotsialistliku realismi kaanoni kirsakontsa all pigistati sellest välja viimane hapnik.

Artur Alliksaar, «Nimetu saar». Foto: Repro

Seega pole ka ime, et Alliksaare kõiki tegemisi näib saatvat ning suunavat elu paratamatu ja päästmatu sisemise traagika ja absurdsuse äratundmine. Ning ainus, millel paistab üldse väärtust olevat, on armastus (soovitavalt ilus ja intensiivne, ent õnnetu), lüüriliselt läbitunnetatud kannatused ning loominguline eneseväljendus.

Alliksaar uskus hingelistesse läbielamistesse, püüdis kanda oma kannatusi ja kurbust kaunikõlalise kaebega, panna nad protsente teenima, konverteerida nad jõudumööda kunstiks. Sest valu on alati värske! Valu ei valeta, temas ei ole kunagi midagi võltsi!

Iseäranis programmilisel moel leidis see sõnastamist 1954. aastal Venemaalt vangilaagrist sõber Eino Lainvoole saadetud kirjas: «Ainult üks ülesanne paelub mind veel ja selle täitmisse tahan panna kogu minus kätkeva energia: koondada vajalikku hingejõudu, et kanda seda valu nagu kantakse ehteid, uhkust ja naeratusi.» Ta lisab samas vaimuaristokraatliku vapruse ja edevusega: «Tee armastuse ja tõe juurde kulgeb mööda pööraseid kuristikke [...] Sügav, võltsimatu, täiuslik kannatus on ikka olnud valitud hingede eriliseks eesõiguseks.»

Kelle keeled katkevad, see läheb meloodiatel meelest

Tundub, et Alliksaare elutahe oli tihedalt ja põhjuslikult seotud loomistahtega. Teda tiivustas teadvustatud oht langeda rutiini ja automatismi, vaimse vegetatsiooni umbsesse rahulolusse. «Kelle keeled katkevad, see läheb meloodiatel meelest,» kirjutab ta manifestatiivselt ühes oma parimatest luuletusest. Ning lisab teisal, et «muidugi peab püüdlema seda, et iga suleproov oleks tuleproov».

Artur Alliksaar, «Alliksaar armastusest». Foto: Repro

Sellega seoses meenub tema nimekaim Arthur Rimbaud, prantsuse 19. sajandi poeet, kes kuulutas, et «tuleb olla absoluutselt modernne!». Artur Alliksaar oli nii oma värsside kui ka reaalelulise kestus-happening’iga 1960. aastate alguses sellele ideaalile ilmselt lähemal kui keegi teine Nõukogude Eesti kirjanduses (või koguni terves ühiskonnas). See tähendas tema jaoks väsimatut kirjanduslikku võitlust keele, vormi, valitseva maitse ja iseenesega. See, et tema tekste ei avaldatud, oli, söandan arglikult spekuleerida, teatud mõttes osa kõnealuse mängu ilust.

Meie kirjanduse ajaloos on Alliksaar vist ainus ning seni viimane kanoniseeritud luuletaja, kelle tekstid tema eluajal tsensuuri tõttu trükki ei pääsenud. Ning samas tõuseb ta meie klassikute hulgast esile sellega, et käis elu jooksul koolis kõigest üheksa (!) klassi.

Ta paistis olevat vägagi teadlik ja otsapidi meelitatud märtrirollist, sobitas sageli värsside peeglis endale ohakakrooni pähe ning imetles selle nimbust. «Sa olid suur julgus, ja need, kes sind laimasid, tegid oma lurjusetööd laitmatult. [...] Nende arvestus oli peaaegu täpne, kuid nad eksisid peamises, arvestades, et sinust ei säili muud kui luud. Ei olnud neile antud mõista, et laulude templit ei saa kätega laiali kiskuda,» kirjutab ta mälestusluuletuses Ossip Mandelštamile, uskudes sealjuures õigusega, et öeldu kehtib ka tema enese elu ja loomingu kohta.

Pikalt vähki põdenud Alliksaar suri 1966. aastal kõigest 43-aastasena ning kardetavasti enne oma parimate tekstide kirjutamist. Eluajal – ja õigupoolest vaid mõned kuud enne surma – jõudis trükki tema näidend «Nimetu saar». Tema esimest ja ainsat käsikirjalist valikkogu «Tuul käib tantsimas sarapuusaludes» arutati 1965. aastal kirjanike liidus, kuid otsustati kirjastamisele mitte lubada. Esimene valimik Alliksaare luuletusi jõudis raamatusse alles 1968. aastal, kui ettearvamatul moel tüütust ja tülikast dissidendist oli otsapidi saanud surnud (ning seega taltunud ja turvaline) geenius.

Artur Alliksaar abikaasa Linda ja poeg Jürgeniga 1965. aastal. Foto: Eesti kirjandusmuuseum

Romantism on masohhismi rafineeritud erivorm

Kuna Alliksaare looming jõudis lugejateni postuumselt, on selles eri loomeperioodidel ja eri stilistikas kirjutatud tekstid üsna segamini. Tema luule jaguneb vormiliselt laias laastus kaheks peaaegu täiesti ühismõõdutuks osaks: silprõhuline riimluule ja vabavärss, kusjuures mõlema võib omakorda jagada stilistilisteks ja sisulisteks kihistusteks.

Artur Alliksaar, «Luule. Artur Alliksaar». Foto: Repro

Minu silmis on Alliksaare loomingu parem osa pigem vabavärsilistes tekstides, riimluules on ta selgelt keskpärasem, isikupäratum ja vanamoodsam (ning seda ka tema enda aja kriteeriumite kohaselt). Sealt leiab päris palju (ütleksin isegi, et selgelt liiga palju!) kaunist, ent suhteliselt sisutühja kaagutamist, mille stilistika ja tundetoon pärinevad 19. sajandist. Teate ju küll, kõik need hingeliste läbielamiste allegoorilised kirjeldused, mida on garneeritud debiil-optimistlikku elufilosoofiat sisaldavate maksiimidega.

Sobivalt riimuva sõna otsingul on ta sunnitud sageli astuma välja valitud keele- ja stiiliregistrist ning kasutama laiemale lugejate hulgale tundmatuid (st arusaamatuid) võõr- ja unarsõnu (nt asteenik, areopaag, bakhant, drüaad, foliant, krupjee, minarett, mistraal, trabant jne), värdliitsõnu (nt nautimispaljus, tunnetusetund, ulmabakhanaal, võitlusenimbus jne) ning äpardunud kujundeid (nt igihaljuse loor, valmisõitsemise hiigeltulikahju jne).

Tõeliselt rüütelliku trubaduurina hoidis Alliksaar üleval muusakultust ning oli selle tuules kirjutatud värssides enamasti naeruväärsuseni harras ja tundeline. Aga romantism ongi iselaadne masohhism – soov ja suutlikkus püsida alaliselt poeetilisi tundeid kultiveerival distantsil, õhata ja ahastada, püüda ja nautida oma traagiliste tunnete järeltõukeid, ning kui on käes õige aeg, siis hingestatud teatraalsusega hukkuda.

Alliksaare üleminek silprõhuliselt riimluulelt vabavärsile – kulunud vormivõttelt toona poliitilistel põhjustel pooleldi keelatud uuele stilistikale – on minu meelest üks huvitavamaid sedasorti privaatseid paleepöördeid eesti kirjanduse ajaloos (seda enam, et veel 1950. aastate lõpus oli ta kuuldavasti olnud vabavärsi veendunud vastane). Biograafilises liinis on see kahjuks suuresti dokumenteerimata, sest sellest ajast pole (säilinud) tema kirju ega asjasse pühendatud kaasteeliste mälestusi.

Igatahes asendus kõrgelennuline paatos Alliksaare loomingus 1960. aastate alguses järk-järgult selitunud kurbuse, elurõõmsa sarkasmi ning lustiva absurdiga, romantilis-filosoofilised õhkamised aforistlike propositsioonide ning hiljem paradokside, kalambuuride ja keelemängudega. Alliksaar pani vabavärsile üle minnes tõsiselt proovile eesti keele metafoorsuse.

Rütmistatud proosaluules hakkasid sõnad Alliksaare käes kõlama kui muusika ning ühtlasi pääses vabalt õitsema ning täielikult maksvusele tema autorihääle ülimalt isikupärane (ja ilmselt täiesti kordumatu) poeetiline intonatsioon, milles mängivad «vana hea» lüürilisuse kõrval võrdväärsete partneritena kaasa isikupärane huumorimeel ja absurditaju ning keele rütmilise ja kõlalise poeesia meisterlik valdamine.

Kõik tuled põlevad, aga kedagi pole kodus?

Ehkki Alliksaar kirjutas kord, et «aistitavaks tihenenud vaikus / rohkem kõneleb kui kõnekus», ta ise oma loomingus vaikuse peale siiski väga lootma ei jäänud. Hoopis vastupidi: ta käis sõnadega ringi väga pillavalt, need purskuvad tema vabavärsilistes tekstides enamasti rahvaluulele omase stiihilisusega nagu kosest, langevad rütmistatud kaskaadidena ning omaenese gravitatiivsest liikumisest justkui pidevalt uut inertsi ammutades. Mistap mõjub see lugejale kui sõnade turmtuli, armutu oma intensiivses tähendustiinuses ja pealetükkivuses.

Artur Alliksaar, «Artur Alliksaar. Väike luuleraamat». Foto: Repro

Kõige lennukamates tekstides on Alliksaar patoloogilise sõnasõltlasena otsekui sõnadest joobunud. Või siis eksinud keelde kui labürinti, kust saab välja vaid teatud registreid tühjaks lapates, keelt kurnates, kulutades ja välja väänates, selle varjatud varakambreid avastades. Seda tehes tabas teda sageli sürrealistlik mängulust, mis sünnitas nagu kuulipildujalindilt teravmeelseid kalambuure ning poeetilisi fantaasiapilte.

Alliksaar näis paljude oma tekstide puhul justkui soovivat, et sõnad ei peaks ülemäära tähenduse pärast muretsema, et nad saaksid ajada oma asja, heidaksid endalt semantika raudsed ja rasked ahelad, koonduksid pigem rütmist ja kõlast lähtudes, heljuksid lugeja teadvuses pooleldi lindpriidena.

See oleks totaalne ja tõeline poeesia. Ning sellisena mõistagi iselaadne tupiktee, mille sihitust suunast ja napist pikkusest Alliksaar ilmselt vägagi valulisel moel teadlik oli. Ta armastas võtta värssides mõttetarga poose, kuid tundub, et nende tekstide taga pole siiski koherentset autorimina ega ühtset elufilosoofilist programmi. Silmatorkavalt sageli oli see pigem mõtteluule ilma kindla ja selge mõtteta – kõik tuled põlevad, aga kedagi pole kodus!

Talle meeldis tõlgendusi peibutada ja provotseerida. Väga paljud tema värsiread olid kui efektse ja kaunikõlalise kaarega täringuheited, mille väärtus (resp. tähendus) selgub sageli alles tagantjärele. Sealt siis kõik need vabad assotsiatsioonid, avantüristlike allegooriate ja kujundite tulevärk, mõtete, sõnade ja kõladega žongleerimine, huupiõhkamine, mõttesügavuse häbitu simulatsioon ning lõputu mäng algriimiga. Mis oli oma mehaanilisuses vähemalt kuskiltmaalt alates otsapidi eneseparoodiline.

Alliksaare vabavärsilises luules näis olevat väga palju laboratoorset, see oli ilmselt tema enda jaoks pigem midagi, millel oli pelgalt või eelkõige eksperimendi väärtus. Ma ei ole kindel, kas ta ise soovinuks kõiki neid tänaseks tema klassikukaanonisse kuuluvaid tekste üldse raamatus avaldada (tema hooletut suhtumist oma käsikirjadesse on kinnitanud mitmed kaasteelised). Ühtlasi on mul kahtlus, et Alliksaare jaoks oli toonastes oludes enda kui luuletaja puhul isik (ning selle avalik kuvand) olulisem kui luule (mida niikuinii peale lähimate sõprade keegi ei lugenud).

Igal lugejal oma Alliksaar, mõnel mitu korraga

Oma vabavärsilise loomingu kõige baroksemas osas lüpsis Alliksaar teatud stilistika eesti keele ja kirjanduse seisukohast peaaegu täiesti tühjaks ning jõudis otsapidi selle lõpliku ärakurnamise veerele. Mistap pole hiljem eriti üritatud seda järele teha (ammugi ületada).

Igal lugejal on oma Alliksaar, mõnel mitu korraga. Minu jaoks on tema luules tõusnud uutel lugemisringidel esile eri kihistused, kuid nüüdseks olen juba pikalt olukorras, kus selle sisuline ja vormiline kvintessents asub peamiselt tekstides, kus tema kurbus on täiesti kristalliseerunud ning voogab majesteetlikus rahus: «Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?» ning «Improvisatsioone harfil» (iseäranis osa, mis algab reaga «Õhtu on vilu ja viljad ei taha valmida»).

Alliksaar kirjutab: «Oi, laulud, laulud lähevad jälle, küsimata südametest, mille nad panid valuliselt voogama. Lahendamatute luhtumiste maailm! Paratamatute lahtumiste maailm. Keegi ei leia endale väärilist valgust, keegi ei leia endale kohast kannatust.» Võib vist väita, et Alliksaar leidis endale kohaseid kannatusi, otsis ta neid või mitte.

Luuletuses «Ootesaalis» pöördub tema luulemina sisemonoloogis vaksali puhveti müüjanna poole: «Sina õnnelik! [...] Igatsused ei peta sind ilmaski. Nad on nii põlgkõlblikud ja vähenõudlikud. [...] Su kiindumused on pealiskaudsed ja põgusad. Su libidol on täiuslik termorežiim. Armastus ei tee sulle haiget.» Otsekui rõhutades, et poeedile poleks selline alalhoidlikkus seisusekohane.

Ütle mulle, millised – st kui traagilisel moel realiseerumatud – on su ulmad, ja ma ütlen, kas sa oled poeet või mitte! Kui võtta poeetilise elutunnetuse ja elustiili kriteeriumiks unistuste utoopilisus ning neist sündinud valu ulatus, rafineeritus ja kaunikõlalisus, siis oli Artur Alliksaar kindlasti üks kõigi aegade suurimaid poeete. Ka rahvusvahelises mõõtkavas.

Armastusest tema luule vastu olen juba peaaegu kolm kümnendit soovinud ja plaaninud tätoveerida mõned tema värsid oma kehale, kuid pole tegudeni siiani jõudnud. Sest pole suutnud värsse välja valida. Sest valik on liiga suur. Favoriidiks (ning tõenäoliseks võitjaks) on kujund, mis esineb tema tekstides vähemalt kolm korda ning kõnetab mind millegipärast ka ilma oma religioossete ja metafüüsiliste konnotatsioonideta: Õhtu ligineb, aga käia on igavene tee.

Artur Alliksaar

15.04.1923–12.08.1966

luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija

Koondkogu

• «Päikesepillaja» (1997)

Valikkogud

• «Olematus võiks ju ka olemata olla» (1968)
• «Luule. Artur Alliksaar» (1976)
• «Artur Alliksaar. Väike luuleraamat» (1984)
• «Alliksaar armastusest» (2002)
• «Ajajõe taga» (2013)
• «Laulud lauldamatust» (2018)

Näidend

• «Nimetu saar» (1966)

Biograafiad

• Margit Mõistlik, «On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust» (2011)
• «Artur Alliksaar mälestustes» (2007, koostanud Henn-Kaarel Hellat)
• Lauri Sommer, «Toome tuled» (2022, peatükid lk 119–182)