KULTUURIS KUUM ⟩ Eesti ajalugu filmis. Me vajame elust suuremaid lugusid sellest, kes me olime

«Apteeker Melchior»: Märten Metsaviir. Foto: Robert Lang

Nii nagu igal kunstnikul on mingi oma teema, mida ta armastab käsitleda, on ka igal rahvuslikul kinol oma ühendav faktor, ja meie ajaloofilmide lemmiklaps on 700-aastane orjaöö. Värske apteeker Melchiori filmide triloogia seob ringiks kokku pea sada aastat eesti filmiajaloos.

Ajaloo eest ei põgene, me lapime, kleebime, nõelume kogu aeg kinni mineviku rebendeid. Üks seni suurim meie läheduses lahti kistud haav veritseb sõna otseses mõttes meist mitte nii väga kaugel, Ukrainas. Kui me ise neid lugusid ei jutusta, siis ei jutusta neid meile mitte keegi ning peale kasvavad põlvkonnad, kes saavad kogu meelelahutuse, informatsiooni, kultuurilise mõju ja mis kõik veel ühest, Netflixi-nimelisest torust. Aga sellest on kahju, sest meil on lugusid, mida rääkida, ja pilte, mida näidata.

700 aastat orjaööd ja peaaegu Luts

Eestis on filme tehtud üle saja aasta. Ajaloolisi mängufilme on meil lavastatud pikalt, samal ajal on hinnang neile alatasa muutunud, vastavalt olude muutusele. Kaks peamist faktorit, mis Eestis ajaloost rääkivate filmide tootmist mõjutanud on, on ideoloogiline kammitsetus ja rahapuudus. Ometigi on eesti filmitegijad üritanud nende filmide abil taasmõtestada minevikku, aru saada olevikust ja näha suuniseid tulevikuks.