Maailmal on vaja just sind, üksik ja õnnelik vanamutt!?

Kerttu Rakke on oma jutustuses «Metsa silmad» koroonavaktsiinide suhtes ülimalt kriitiline. Mistap mõjuvad teatud tekstikohad rohkem päevapoliitilise pamfleti ja populaarteadusliku probleemartikli kui ilukirjandusena. Foto: Karli Saul

Kerttu Rakke uus raamat kannab lihtsat pealkirja, nii lihtsat, et enam lihtsamalt vist ei saakski: «Neli lihtsat juttu». Võtke või jätke! Mina võtsin. Miks? Sest lihtsuse järele on nendel segastel aegadel nõudlust. Elu ise on ju keeruline, lihtsat pole temas midagi, ei mõistusliku arusaadavuse ega füüsilise, majandusliku ja emotsionaalse üleelamise mõttes.

Pealegi tundub reaalsus juba pikemat aega – nii umbes täpselt koroonaviiruse pandeemilise leviku algusest saadik – maitsetult ja mõttetult ülelavastatud, kergelt fookusest väljas, täis odavaid eriefekte ning loop’ima jäänud stseene, mil puudub sealjuures vähimgi kunstiline, pedagoogiline ja meelelahutuslik väärtus.

Jah, kuidagi lihtsamalt oleks vaja, kergemalt, selgemalt ja helgemalt. Rakke raamatu kaanel väljareklaamitud ja suureks mängitud lihtsus mõjub muidugi pretensioonikalt. See on, kui nüüd rahulikult järele mõelda, pealkirjana ikka kuidagi liiga vanamoodsalt halearmas ja väljapeetult fantaasiavaene. Mind muutis see tiitelleheni jõudmise hetkel igatahes ühtäkki valvsaks, tõi närusesse hinge vältimatult eelseisva tillist tõmmata saamise nukra (ja ülimalt tuttava!) eelmaitse. Aga loeme, vaatame...

Kogumiku esimene lugu kannab pealkirja «Plaanid kriisist väljumiseks» ning algab muhedalt pajatusliku lausega: «See juhtus esimesel koroonakevadel.» Mis pakub omakorda selgitust ja õigustust koroonabakteri ikoonilisele kujutisele raamatu kaanel.

Koroona – see kergelt müstilise oreooliga viirus, mis ühendas seninägematul moel pikkadeks kuudeks kogu inimkonna, andis kõigile rahvastele ja riikidele ühise vaenlase ja probleemi. Ning kadus siis meie inforuumist ja teadvusest ühe ropsuga eelmise aasta 24. veebruaril – juhtumisi täpselt samal hommikul, kui algas Vene-Ukraina sõda.

Kerttu Rakke toob koroona nüüd ilukirjanduse vahendusel tagasi, tema jutukogu annab päris hea ülevaate kõigest, mis ja miks karantiini ajal toimus ning kuidas nägi see välja lihtsa eesti inimese vaatepunktist.

Avaloo keskmes on keskealiste sõbrannade nelik – tuttav kaadrivalik, mida mäletame juba Rakke hiljutistest romaanidest «Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud» (2007) ja «Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid» (2017).

See jutt algab nagu pikemat eepilist teekonda lubav naistekas, aga teeb täpselt siis, kui minu profülaktiline tähelepanu oli jõudnud juba uinuda, oma teemas ja fookuses terava jõnksu ning lõpeb kiirelt ja puänteeritult nagu novell, raputades sealjuures maha kogu koroonakarantiini temaatika, asendades olmelise realismi jooksu pealt maagilise realismiga ning näidates, et naisterahva pealtnäha keerulistel kapriisidel on tegelikult väga lihtsad (ja kohati – nagu antud juhul – koguni banaalsed) põhjused. Väga hea!