ARVUSTUS ⟩ Mis juhtub, kui vangistajast saab vangi vang?

«Liblikapüüdja» on lugu sellest, kuidas iha kättesaamatu järele võib viia hullumeelsuseni. Foto: Siim Vahur

Kellerteatri kevadlavastus, John Fowlesi «Liblikapüüdja» (dramatiseerija ja lavastaja Kersti Heinloo) on otsekui mõtteline järg hooaja eelmistele lavastustele «Skiso» ja «Mets» – lugu sellest, kuidas iha kättesaamatu järele võib viia hullumeelsuseni ning milline võib olla maailma silmis kadunuks jäänud inimeste saatus.

Heinloo lavastus on armastuslooga sarnaselt kantud pehmetest ja soojadest toonidest, hoolimata sellest, et Fowlesi «Liblikapüüdja» on oma olemuselt tume ja sünge lugu, millele juba eos ei ole ette määratud õnnelikku lõppu. Nii leiabki liblikaid kollektsioneeriva Frederick Cleggi (Sander Roosimägi) ja kunstitudeng Miranda Grey (Maris Nõlvak, Tallinna Linnateater) esimene silmast silma kohtumine aset justkui mängutoas, esmapilgul suures roosade ja valgete õhupallidega ümbritsetud liivakastis. Kristjan Suitsu (Tallinna Linnateater) stsenograafia on minimalistlik, «liivakast» laval sümboliseerib vangistatud Miranda uut elupaika, väikest püüdlikult sisustatud külalise tuba pimedas keldris. Liivakarva kohev vaip selles meenutab kutsikapesa ning seda on kiivalt valvamas kutsikasilmadega peremees, õnnis naeratus näol.