Eetika kaikad eugeenika kodarates

Aimée Beekmani romaani «Valikuvõimalus» (1978) ainetel valminud mängufilm «Regina» (1989). Nimiosas Ülle Kaljuste. Foto: Kaader filmist

Täna tähistab 90. sünnipäeva kirjanik Aimée Beekman – aastatel 1964–2009 kokku 18 romaani avaldanud autor, üks nõukogude aja teise poole viljakamaid ja tõlgitumaid eesti prosaiste.

Tema loomingus on minu lemmikuks romaan «Valikuvõimalus» (1978) – ajatu teos, mille teemavalik ja -käsitlus hoiavad seda aktuaalsena vähemalt senikaua, kui laste eostamise ja sünnitamise funktsioon pole läinud naistelt lõplikult üle geenikokteilide segamisega tegelevatele tehisintellektidele ning 4D-bioprinteritele.

Selle, algul nii kriitika kui ka lugejate poolt valjuhäälse nurinaga vastu võetud romaani kunstilisest ja sisulisest väärtusest vestab ka tõik, et sellest on ilmunud koguni kolm kordustrükki (1983, 2010 ja 2016) ning valminud mängufilm «Regina» (1989, režissöör Kaljo Kiisk, nimiosas Ülle Kaljuste).

«Valikuvõimaluse» peategelane, 30-aastane kooliõpetaja Regina, teiste sõnul «kena, harmoonilise välimusega, nõtke ning naiselik», ent teose alguses enese soovi vastaselt ikka veel vallaline ja lastetu naine, on täiesti arhetüüpne kangelanna, mitmete meie ajastu kesksete probleemide ja painete kirjanduslik koondkuju.

Kuidas ja kellega luua perekonda, kui sobivaid kandidaate pole ning valida saab vaid halva ja veel halvema vahel? Ühelt poolt paneb tema meeleheitele puid alla bioloogiline instinkt, teiselt poolt ühiskondlik ja sugukondlik surve, iselaadsed missioonid mõlemad, mille täitmine ei sõltu ainult temast endast.

Eesti kirjanduse «Madame Bovary»

Kui öelda kuidagi suurelt, ja autori suure sünnipäeva puhul muidugi võib, siis ütleksin, et «Valikuvõimalus» on eesti kirjanduse «Madame Bovary» – see räägib julgel, originaalsel ja kunstiküpsel moel naisterahva subjektsusest, tema õigusest ja julgusest võtta oma elu puudutavates küsimustes vastu otsuseid, mis on käibiva moraali ja avaliku arvamuse seisukohast ebaeetilised.

Ainult selle suure vahega, et kui Emma Bovary ajavad ühiskondlike normidega vastuollu pigem kehalised vajadused ja tundelised kapriisid, siis Reginat üksnes mõistuslikud kaalutlused (ning teatud mõttes ka selle ühiskonna enese seatud silmakirjalikud standardid).

Igas heas kirjandusteoses on enamasti midagi lugeja jaoks ebamugavat, midagi sellist, mis paneb ta hinge ja/või moraaliteadvuse sügelema sealt, kuhu käsi sügama ei ulatu. «Valikuvõimalus» teeb seda minu meelest sellisel moel, et paneb väikelapsi ja nende vanemaid vaatama sootuks uue ja senisest oluliselt skeptilisema pilguga.