AK ⟩ «Veel viivuke ja maailm ei näe mind enam...»

Ilmar Vene kõneleb poisipõlve kirjanditest ja pioneerilauludest, millest jõuab arutlusteni Marxi juutluse ja Stalini piibuni. Foto: Ain Protsin

Ilmar Vene kõrgaeg olid aastad 1987–1988, mil ta ajalehes Edasi oli koos Linnar Priimäega üks ajastu vaimsuse kujundajaid. Edasi oli Postimehe eelkäija, perestroika lummuses oli tal silmapaistev roll. 24. veebruari 1988 eel avaldas just Edasi ERSP üleskutse vabariigi aastapäevaks Tallinna keskväljakutele koguneda – tegi seda mikroskoopilises, aga loetavas kirjas.

Reedeti ilmus Edasis kaks kultuurikülge, millel oli mitmeid staare. Linnart Mäll avaldas esseid orientalistikast, Linnar Priimägi Goethest, Wagnerist, Hegelist, Hessest ja Mannist ning Ilmar Vene uusaja filosoofiast. Edasis avaldatud ideed kajastusid 1988. ja 1989. aastal toimunud Tartu noortefoorumitel, nende baasil rajati Goethe gümnaasium, fakultatiivne õppeasutus, kuhu pürgis iga endast lugupidav Tartu noor. Isegi keemiatund hakkas humanitaarharidusest huvituvale noorele põnev tunduma, kui kultuuriküljel ilmus ühe eelnimetatu ülevaade nobelist Ilya Prigogine’ist.

Ilmar Vene kirjutas tol ajal näiteks mõistuse võidukäigust kartesianismis, idealismi jaotumisest subjektiivseks ja objektiivseks. Aga ka paljust muust. Tema kirjutatu astus ühte sammu tol ajal ilmunud väärtkirjandusega: Laozi «Daodejing», Johann Gottlieb Fichte «Inimese määratlus», Marcus Aureliuse «Iseendale» ja lõpuks, kirsina tordil, Uku Masingu teosed.