Pärast esimest ja vägagi õnnestunud tutvust ülikoolis on Balthasar Russowi «Liivimaa provintsi kroonika», rahvasuus lihtsalt «Liivimaa kroonika», jäänud selliseks raamatuks, mida ikka aeg-ajalt on olnud isu üle lugeda. Seega oli uus trükk vägagi tervitatud ning korraks tekkis mõte, kas nüüd ongi olemas kõik raamatud, mis peavad inimesel kodus olema. See lugemine on nauding ja mõnusalt hüplik. Kuivast kroonika ülestähendamisest muutub Russowi stiil aeg-ajalt ohkavaks ja manitsevaks, aga samas ka seikluslikuks ning rõõmsalt paatoslikuks. Mingi hüpnootiline võlu nendes pikkades lausetes peitub. Muidugi tuleb pärast kroonika lugemist kohe ja palju midagi teistsugust peale lugeda, sest see kiikuv stiil ja väljendid nagu «jumalale meelepärane», «vaesed mõistmatud hinged» jt kleepuvad tugevalt lugeja kõne- ja kirjakeelde. Väärt lugemine, mis kinnitab jällegi seda, et ajalugu kordub niikuinii, tahame või ei taha.
