:format(webp)/nginx/o/2022/12/26/15046119t1hdb6a.jpg)
Täna, 24. aprillil tähistab 60. sünnipäeva Vennaskonna ninamees Tõnu Trubetsky, kes on sisse laulnud legendaarse bändi kuulsad hitid. Postimehe töötajad panid kirja oma esimesed mälestused Vennaskonnast ja tõid välja oma isikliku lemmiklaulu siiani armastatud bändilt.
Tõnu Trubetsky ja Vennaskond – kes neid suudaks lahuta’! – jõudsid 1980. aastate teisel poolel minu, noore Viljandi poisini, läbi kolme juba omal ajal kultusliku staatuse omandanud kanali: ajakirja Noorus rubriigi «Esimene trükiproov», ETV saate «Noortestuudio pärastlõuna» ning järjekordse luulekasseti (kus ilmus 1989. aastal Trubetsky debüütkogu «Pogo»); otsapidi ka läbi Kulo loomingu, sest mitmed selle ansambli parimad lood olid kirjutatud Trubetsky sõnadele («Vennad Kristuses», «Täna jälle me joome bensiini», «Suveharjanäkid» ning «Uimane ja väsinud»).
Trubetsky mudis tollal kõvasti minu suunda ning on seega otseselt (ehkki mõistagi vaid osaliselt) vastutav selle eest, milliseks inimeseks ma täiskasvanuna kujunesin. Kui peaksin Trubetsky ja Vennaskonna loomingust nimetama oma arvukate lemmiklugude seast vaid ühe, võtaksin varajasest perioodist pärineva pala «Lalla-laa», sest selle avaread – Las olla, et sa oled endast kenam / See sinu hingesitta varjata ei saa – läksid mulle hinge juba 34 aastat tagasi «Pogost» loetuna ning on jäänud sinna tänaseni. Selle tulemusel olen jõudumööda ikka püüdnud mitte olla endast kenam. See on ideaalina karm, ent samas kuidagi õige (umbes nagu Kanti kategooriline imperatiiv), ning seda enam järgimisväärne ka siis, kui on selge, et seda kunagi täielikult järgida ei õnnestu. Suur tänu ja palju õnne sünnipäevaks!
Eks nooruses juhtu igasuguseid asju, ütles üks tuttav gei ühe mu sõbranna imestuse peale, kuuldes, et tal on ka laps.
Minu nooruspõlves oli oluliseks bändiks Vennaskond, ehkki ma ise ennast suure Vennaskonna fännina kunagi positsioneerinud pole. Küll on aga sellega seotud mu isiklikus kosmoses üks tohutusuur rockstaari mälestus. Olin siis vist ilmselt 11 või 12. Mu kodukohas Luual ehitati parasjagu metsakooli uut hoonet.
Uue hoone ehitus tähendas ka seda, et igal pool oli lademetes ehitusmaterjali. Näiteks üks (ilmselt oli neid küll rohkem) virn betoonist plaate (need võisid olla ka kuidagi teisiti defineeritavad, ma pole ehitusmaterjalides kuigi tugev), mis kuhugi seina pidid minema ja ka läksid. See virn aga meenutas meile sõpradega kangesti lava, kuhu tekkis loomulikult kihk ronida. Ja seal siis esineda. Pakun, et kahele inimesele. Võib-olla oli neid ka kolm. Võib-olla juhtus, et üks läks poole esinemise pealt ära. Mõtles, et mis esinemine selline ikka on, puhas ajaraisk ju.
Igal juhul mäletan, et minu repertuaaris põhilugu oli Vennaskonna «Appi ma vajan armastust». Ju siis laulusõnad olid hästi peas ja laul meeldis. Kuna seal loos on read - «Nikuks sind, nikuks sind, nikuks sind veel» - siis ilmselt oli just see põhjus, miks seda oli vaja esitada. Ja ikka neid ridu öelda. Vaevalt mul kogu laul peas oligi. Transgressioon tõmbab ju eelteismelist ligi nagu magnetiga. Ja nii ma seal laulsin. Betoonihunniku otsas. Ja tundsin ennast hästi ilmselt hästi. Maailm ikkagi pihus. Vaatad ülevalt alla ja esined. Ei usu, et kõlakad sellest hiljem levisid ja ma näiteks kodus selle eest vitsa oleks saanud.
Üheksakümnendate alguses mööda kontserte ja rokiklubisid liikunud noore jaoks oli Vennaskond aristokraatlik suurus. Teised võisid ju olla ja teha, aga Vennaskond oli see õige äge asi. Inimesed jagunesid kaheks: need, kes olid seda imeasja oma silmaga näinud ja teised, kes tundsid, et on millestki olulisest ilma jäetud.
Äkki oligi nende nn tagasituleku ja edasimineku kontsert klubis 326? Igal juhul on mul mälupilt endast seal lava vastu litsutuna Vennaskonnale kaasa elamas. Eks neid ribide ragistamisi oli veel, aga kuidagi eriliselt on meelde jäänud kontsert Vabaduse väljakul. Õhtul hilja alustanud Vennaskonda oodates istusime kohvik Pegasuses ja kuidagi elev tunne oli. Hiljem selgus, et asja eest, sest kõnelausele sündmusele tuli minu mälu järgi kõnet pidama peaminister Mart Laar. Vennaskond oli üks esinejatest muusikalises programmis nimega «Pakaa!», mis oli korraldatud vene vägede väljasaatmise tähistamiseks. Oleks võinud muidugi ajaloolist hetke rohkem endasse imeda, kuid ajaloo silmis pöördelisi sündmusi oli nii palju korraga, et keskenduda sai ainult olulisele ehk Vennaskonna esinemisele. Lemmiklaulu on võimatu nimetada, võib-olla välistamismeetodit kasutades saaks mõne loo, mis EI meeldi. Väljaspool kahtlust lemmikud on muidugi «Appi, ma vajan armastust!», «Suhkruga tee» ja «Kosmosesügis».
Vennaskonna saaga algas minu jaoks 1989. aastal Tõnu Trubetsky luulekoguga «Pogo», mis ilmus Kassett 88 koosseisus. Ega ses vihikumahtu kogus polegi vist ühtki teksti, mis lauluks poleks saanud. Natuke naiivsed, natuke väljakutsuvad, aga kahtlemata meeldejäävad tekstid sobisid laulva revolutsiooni aega imehästi. Luuletuste lauldavus oli selge juba enne lalulude kuulmist.
Suurim elamus oli aga 1993. aastal kino Sõpruse fuajees, kus oktoobri keskel anti Vennaskonna sajas kontsert. Pea võimatu on tagantjärgi hinnata rahva hulka, aga kogu fuajee oli pilgeni ülitihedalt fänne täis. Rahvamass röökis eksalteeritult kaasa kõiki laule, hingata ei olnud midagi, sest polnud hapnikku ja tol ajal võis veel saalis suitseda. Juba tollal jäi meelde, kuidas vaatamata publiku püüdlustele jäi Trubetsky alati jääkülmalt tagasihoidlikuks.
Vennaskond on läbi pikkade aastakümnete osanud puudutada eesti inimeste südamekeeli, olgu nad siis anarhistlikumad või popballaadlikumad. 2019. aastal laulis maailmabändi Metallica kitarrist Kirk Hammet ja bassimees Robert Trujillo esitasid eesti keeles «Inserner Garini hüperboloidi», mehed väsisid sest lõppematust laulust, kuid 60 000 kontserdikülastajat päästsid nad võimsa ühendkooriga kimbatusest.
Vennaskonna parimat laulu otsides ei vaielda, vaid kakeldakse tavaliselt, minu panus on «Jumal kaitse kuningat».
Esimene kokkupuude Vennaskonnaga oli lugu «Malemaja staar», mille tuttav lindistas ühe kasseti lõppu augutäiteks. Esimest korda sattusin kontserdile millalgi kaheksakümnendate lõpuaastatel, paraku ei mäleta sellest suurt midagi. Kassetti «Ltn. Schmidti poegade» kohutava kvaliteediga salvestusega sai üheksakümnendate alguses päris korralikult käiatud, kuid tõeline pomm oli «Usk. Lootus. Armastus». Lemmiklugu on «Surm Pariisis».