Appi! Ma vajan Vennaskonda ⟩ Tõnu Trubetsky 60

Tõnu Trubetsky ansamblist Vennaskond. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Täna, 24. aprillil tähistab 60. sünnipäeva Vennaskonna laulja Tõnu Trubetsky, kes on esitanud kõik selle ajatu rokkbändi kuulsad hitid. Meenutamaks Vennaskonna hämmastavat teekonda Eesti muusikas, avaldame uuesti Alvar Loogi 2019. aasta loo Vennaskonnast ja Trubetskyst.

Popmuusika ajaloos on kuidagi kujunenud nii, et rokkansamblite ametlikku sünnihetke arvestatakse mitte esimesest proovist, esimesest salvestusest, esimesest plaadilepingust või esimesest väljalaskest, vaid esimesest kontserdist (v.a need üliüksikud, kel eelneb esimene väljalase esimesele kontserdile). Sedatüüpi ajaarvamise järgi on Vennaskonnal täna 35. sünnipäev – 1984. aasta 23. oktoobril tuli ansambel Mustamäel Tallinna 49. keskkooli saalis esmakordselt lavale, pannes aluse pikale ja viljakale karjäärile, mis kestab siiani, ehkki näib praegu olevat kui just mitte vältimatul maandumiskursil, siis vähemalt loperdaval madallennul.

Ansambli Vennaskond esimene kontsert 1984. aasta 23. oktoobril Mustamäel Tallinna 49. keskkooli saalis. Foto: Valdur Lillemets

Tänaseks on Vennaskond ilmselt vanim regulaarselt ja intensiivselt tegutsenud – ehk pidevalt esinenud ja plaadistanud – rokkansambel Eestis. Nende kontol on 14 stuudioalbumit (arvestamata sealjuures erinevaid kogumikke) ja 710 kontserti (number, mille suhtelist suurust suurendab teadmine, et Vennaskond on selleni jõudnud tegemata suuri välistuure ning mängimata majabändina kõrtsides ja laevades).

Need on imetlust, respekti ja trükitinti väärivad saavutused, millele mõtlemine paneb minu – peaaegu kogu oma teadliku elu Vennaskonna leviala mõttelises tsentris püsinud muusikasõbra – rõõmust, nostalgiast ja tänutundest heldima. Usun, et minusuguseid on palju. Heisakem pidupäeva puhul mustad lipud, joogem kanistritest bensiini, tõmmakem oma hinge avali nagu akordioni ning andugem vastutustundetult petlikele kujutlusele tähelaevast (või vähemalt mustas nahkmantlis mehest motikal), kes meid ühel lõikuskuu viimasel reedel koduhoovist otse anarhiasse viib!

Vennaskond on bänd, kes suutnud Rein Rannapi ja Ruja 1970. aastate alguses sõnastatud ja eeskujuna teostatud ideaali – teha kirjandusliku kõrgkvaliteediga tekstidele head, originaalset ja eestikeelset rokkmuusikat – neile järgnenud põlvkonna artistidest kõige paremini praktiliselt teostada. Ja seda keskeltläbi nii kvalitatiivses kui ka kvantitatiivses mõttes.

Ornament, Suuk, Meie ja Magnetic Band alustasid paljulubavalt, ent lõpetasid kiiresti. Piisavalt palju pole salvestanud ega avaldanud ka Rosta Aknad, Ultima Thule, Seitsmes Meel ja Pantokraator. Kes veel või(nu)ks meie kultuuriruumis Rujast tühjaks jäänud kohta täita? Propeller ja Singer Vinger on selleks liiga pila, J.M.K.E. ja Psühhoterror liiga punk, Metro Luminal, Kosmikud ja Sõpruse Puiestee liiga depressiivsed, Jäääär ja Jääboiler liiga kampsunid, Terminaator, The Smilers ja Shanon liiga naistekad, Metsatöll ja Taak liiga traadised, Eplik liiga hipsterlik. Viimastel aastatel on hakanud Ruja sisse aetud vagu sihikindlalt edasi kündma mõned noored tõsised tegijad, eelkõige Põhja Konn ja Progress, kuid nemad on liiga proged.

Vennaskond on meie rahvusliku roki lipulaev, soovivad nad seda ise või mitte. Nende loomingus on midagi igaühele: läbisegi punki ja pateetikat, ideoloogiat ja romantikat, eleegiat ja huumorit, heakõlalist raadiopoppi ning provokatiivset avangardi. Sealt leiab toitu nii rafineeritud kui ka primitiivsele maitsele. Vennaskonna lood elavad meie kollektiivses teadvuses oma elu, suur hulk neist on muutunud otsapidi rahvuslikuks folklooriks – need on laulud, mida me passiivselt armastame, mida kuuldes kipume kaasa laulma ning heldima, ent mille algupära, autoreid ega sõnu (ning sageli ka nende tähendust) me päris täpselt ei tea.

Üks sellistest on kindlasti «Insener Garini hüperboloid» – eesti pop- ja rokkmuusika ajaloo suurim simulaakrum; ideaalilähedane näide sellest, kuidas lihtne viisijupp ning napid värsiread võivad mahutada maailmu, kõneleda usalduslikul ja rahulikul toonil pealtnäha veenva põhjalikkusega meie elust, saatusest ja surmast, suutes neile sealjuures juurde pookida mingi devalveerumatu mõtte, võõrandamatu pühalikkuse ning määndumatu ilu. Selle laulu kuulamine mõjub küllap igale ilmalikule eestlasele kui kirikuskäik kristlastele: sisendab eksistentsiaalset rahulolu- ja turvatunnet, mähib teadvuse metafüüsilisse rahusse.

Eestlastena teame hästi, et väikeses rahvusriigis pole ühelgi rahva armastuse pälvinud artistil lõpuks rahvusromantikast pääsu. Varem või hiljem läheb kõik, mis selle kasvõi mingil moel välja kannab, rahvusromantilise idee teenistusse. Ja kui ise ei lähe, siis võetakse jõuga. Nii on juhtunud ka «Insener Garini hüperboloidiga», millest kujunes üks 2008. aasta Öölaulupeo emotsionaalseid ja esteetilisi kulminatsioone, omamoodi üldrahvalik hingeline multiorgasm.

See üritus kirjutas «Hüperboloidi» suurte tähtedega meie rahvuspatriootlikku kultuurikaanonisse, andes järjekordse tunnistuse käimasoleva voolavate identiteetide ajastu potentsiaalist semiootilise alkeemia vallas (kuldset, ent minu meelest kahetsusväärset näidet selle kohta pakub otsapidi traditsiooniks ning institutsiooniks muutunud Punklaulupidu – ülimalt rahvuslik ja riigitruu kogupereüritus, mis teeb pungist kui alternatiivsest elustiilist, mõtteviisist ja eneseväljendusest taltsa koguperekultuuri ja humoorika karnevaliatraktsiooni).

Vähemalt minu jaoks oli (ja on video vahendusel siiani) sümpaatne, ent sürrealistlik näha kümneid tuhandeid rahvuslikus sümboolikas ja meeleolus öölaulupeolisi – sealhulgas riigi toonast ja eelmist presidenti koos abikaasadega – laulmas kaasa budistliku mantrana mõjuvaid värsiridu «Insener Garini Hüperboloidi» esimesest salmist: «Miski ei loe. / Mitte miski ei loe». Iseäranis suure ning tahtmatu võõritusefekti annavad kõnealuses esituskontekstis anarhistlikust sümbolifetišist kantud read viiendast salmist: «Pealuuga lipp. / Surnupealuuga lipp. / Tundmuste tipp. / Sinu tundmuste tipp».

Vennaskonna solist Tõnu Trubetskyt toetasid selle pala Öölaulupeo ettekandel sümfooniaorkester ning tuhandetest lauljatest koosnev neidude ühendkoor laulukaare all; esitajate ja publiku vahelt sõitis esimese refrääni ajal pühalik-piduliku protsessiooni käigus läbi kolonn tsiklitel motorokkareid, igaühel käes uljalt lehvimas suur riigilipp ning tagumisele sadulale istutatud fertiilses eas linalakk (kusjuures: kõik, kes olid kiivrita, sattusid millegipärast olema blondid). Koos Tõnu Trubetskyga asetati seeläbi meie rahvusliku eneseuhkuse suunamudijate mõttelisel pantheonil soojale kohale kuskil Lydia Koidula ja Anna Haava vahel ka Aleksei Tolstoi.

«Insener Garini hüperboloid» on oma sisus justkui romantikust anarhisti sentimentaalne happy trip, «Õllepruulija» dekadentidele ja metafüüsikutele. Trubetsky sõnad ja hääl koos Mätta akordionisaatega viivad kuulaja valsitaktis kulgevale sümboolsele rännakule pimedusest valgusesse. Või oli vastupidi? Ja ärge küsige, kes on Zoja, miks räägitakse laulus muuhulgas Vaikse ookeani vetest ja roosadest marmorpaleedest ning misasi on hüperboloid...

Seda ei tea ilmselt isegi Metallica isikkoosseisu säästupakett, kes üritas sama lugu läinud suvel Tartus Raadi vanal lennuväljal antud kontserdil 60 tuhande inimese ees äärmiselt veidra suhtekorraldusliku (loe: kohalikule publikule häbitult pugeda püüdva) sümboolse žestina esitades rõhuda õnnestunult eestlaste rahvuslikule eneseuhkusele.

Vennaskond, või täpsemalt küll tema liider Tõnu Trubetsky on sattunud kultuuriliste identiteetide ristteel paljude meelest vales kohas tänavat ületama ka varem, tekitades oma austajaskonna teadlikumates ja tundlikumates liikmetes hämmingut ning pettumust.

Nende emotsionaalsete seisukohavõttude juuri tuleb otsida ajaolust, et Vennaskond on määratlenud end peaaegu oma tegevuse algusaegadest peale kui anarhistlikku grupeeringut, eristudes seeläbi teadlikult ja metoodiliselt valdavast enamikust kohaliku punkskeene ülejäänud kooslustest, keda võib meelevaldse üldistusega klassifitseerida pila-, läbu- ja natsipungiks (koos väikeste eranditega – nagu näiteks J.M.K.E. – keda saab ideoloogiliste hoiakute poolest nimetada humanistlikuks pungiks).

Vennaskonda määratlenud (ning üksikute silmis siiani määratlev) anarhia ideaal on oma olemuselt ideoloogiline, ent mitte poliitiline (sest teatud mõttes seisab anarhism mõtteviisina väljaspool poliitiliste doktriinide omavahelist mudamaadlust ning on kogu asjaomast valikute spektrit tühistav). Ainuke (päeva)poliitilise sisu ning hoiakuga laul, mis mulle Vennaskonna repertuaarist meenub, on marksistlikke konnotatsioone kandev «Klassivõitlus».

Seega pole ime, et Eesti avalikkus (ning iseäranis kohalik punkskeene) reageeris valuliselt, kui end aastakümneid kompromissitu anarhistina määratlenud Tõnu Trubetsky astus 2010. aastal Keskerakonda – Edgar Savisaare juhitud ülimalt autoritaarsesse ja populistlikku parteisse, mida seostati toona avalikkuse silmis rohkem korruptsiooni kui kaosega.

Trubetsky samm pälvis Eesti poliitika senises ajaloos avalikkuselt pretsedenditu reaktsiooni, mis kulmineerus kuuldavasti tapmisähvardustega ning lõppes kõigest loetud nädalad hiljem tema vabatahtliku väljaastumisega parteist. Mis näitas, et inimesed olid Trubetskyt anarhismi apostli ning elava eeskujuna kõik sellele eelnenud veerand sajandit siiski tõsiselt võtnud ning elasid «reetmist» üle väga isiklikult ning valuliselt.

Vennaskonna esimese kontserdi koosseisu bassimees Tarmo Kruusimäe alias Kojamees, Eesti omaaegsel pungiskeenel Trubetskyga vähemalt sama kaliibri tegelane, kes laulis oma ansambli Kulo 1990. aastal ilmunud albumi nimiloos anarhia asemel onarhiast, on olnud juba 1992. aastast ERSP (ning selle praeguse õigusjärglase Isamaa) aktiivne liige (ning ühtlasi Eesti Noorsootöö Keskuse kodanikukasvatuse projektijuht ja isamaalise kasvatuse nõunik), ilma, et keegi oleks viitsinud kunagi teadaolevalt selle peale nördida, tõelisest solvumisest või vihastumisest rääkimata.

Kojamehe talendi ja loomingu austajad, kellest toona puudust ei olnud, on lubanud tal vaimses ja sotsiaalses mõttes täiskasvanuks saada, kuid Trubetsky näiks paljude jaoks sümboliseerivat puberteetlike pungiideaalide tunglahoidjat ning lihalikku kehastust, kes on laulatatud anarhia utoopilise ideega päästmatult kokku kui Peeter Paan igavese lapsepõlvega.

Varem oli Trubetsky olnud aastaid Erakonna Eestimaa Rohelised liige ning kandideerinud nende ridades 2007. ja 2015. aasta Riigikogu ning 2009. aasta Europarlamendi valimistel, osutumata kordagi valituks. Võimalik, et just need kogemused sundisid teda kirjutama Vennaskonna 2011. aastal ilmunud albumile «Anarhia agentuur» teemakohast lugu, milles heidetakse mõtteliselt (ning ilmselt eneseirooniliselt) kõrvale nii patsifistliku anarhismi kui ka esindusdemokraatia pakutud võimalused võimu tühistamiseks või selle juurde jõudmiseks ning osutatakse otsesõnu sõjalistele alternatiividele: «Mina lähen riigikokku transportööriga!».

Tänavu suvel kirjutasid Õhtuleht ja Kroonika, et Tõnu Trubetsky plaanib lähiajal panna aluse Liivi Rojalistide Parteile. Kas see idee teostus, pole keskajakirjandus veel vahendanud. Trubetsky näib igatahes olevat rahutu ja otsiv vaim, kes ei ole suutnud lõplikult selgusele jõuda, mida nende üksteist välistavate variantide hulgast valida: kas olla anarhist, sotsialist või rojalist. Seega vahetab ta oma poliitilis-maailmavaatelist hoiakut nagu kapriisne kõrgklassi äridaam õhtutualette – ehk vastavalt tujule ning tüdimusastmele.

Teisalt on väga sümpaatne, et Trubetsky (ning seega rohkem või vähem otsesel moel ka Vennaskond) pole publikust kunagi pealtnäha ülemäära palju hoolinud. Kogu see loominguline teekond, mida võiks mööndusteta pidada Trubetsky häbituks egotrip’iks, on olnud suunatud justkui rohkem sisse- kui väljapoole. Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kõige suurem anarhist, dekadent ja motorokkar vanal Eesti- ja Liivimaal?

Kuid ühtlasi on see tähendanud, et Vennaskond on olnud vähemalt alates 1990. aastate algusest mõtteliselt väljaspool pungi (kui teatava alternatiivse massikultuuri voolu ning muusikalise žanri) kaanonit ning seega vaba selle ideoloogilistest, imagoloogilistest ja esteetilistest dogmadest. Trubetsky on teinud selle bändi rätsepalõikega isiklike loominguliste ja maailmavaateliste ambitsioonide teostamiseks, üksnes omaenese maitset, vajadusi ning võimekust arvestades. Ning seega pole Vennaskonda eriti võimalik kellegagi segi ajada ei tema mõtteliste eelkäijate, kaasaegsete ega järeltulijate hulgast.

Klassikalise pungi kohta on Vennaskonna liikmed ja laulud olnud alati kuidagi liiga pestud ja kammitud, liiga lüürilised, liiga romantilised, liiga mahedad, liiga musikaalsed, liiga ambivalentsed. Kui suurem osa kohaliku pungi muusikalistest mõjutustest on tulnud rohkem või vähem vahendatud ja hilinenud moel Briti saartelt ja Soomest, siis Vennaskond meenutab nii oma vaimse ja romantilise hoiaku kui meloodilise ja pehme kõlapildi poolest rohkem post-pungi ja uusromantikute gruppe Venemaalt. (Hiljem astusid samale rajale ka Sõpruse Puiestee ja DND, oma viimastel albumitel on otsapidi sinna järgi keeranud ka Psühhoterror).

Vennaskond kasvas 1980. aastate keskel välja punkskeenest ning on läbi oma endiste ja praeguste liikmete seotud peaaegu kõigi tollaste Tallinna punkbändidega (nii näiteks olid Vennaskond ja J.M.K.E. 1986. aastal mõneks kuuks sisuliselt üks kollektiiv). Peaaegu kuni kümnendi lõpuni oli Vennaskond ansambli ja kultuurinähtusena kohalikul pungimaastikul üks paljudest, soovimata või suutmata kolleegidest märkimisväärselt eristuda.

Sellest perioodist on Vennaskonna hiljem avaldatud albumitele jõudnud suur hulk kvaliteetseid, ent suhteliselt isikupäratuid laule, mis järgivad nii oma sõnades, muusikas kui helipildis valitsenud kaanoni kirjutamata reegleid: «Kaos» («Anarhia»), «Tagasi prügimäele», «Oleks minu olemine», «Lähen ja naeran», «Täna jälle me joome bensiini», «Lalla-laa», «Minu kodu on mu kindlus» jne.

Sellega paralleelselt oli tollase Vennaskonna loomingus eraldi sektsioonina ka teatav ugri-mugri-kihistus, omamoodi proto-Metsatöll – Trubetsky noorpõlve luuletustele tehtud laulud, mis maalisid pilte ristiusustamata maast ja rahvast, tehes sealjuures kohati iroonilisi viipeid tollasesse sotsialistlikku kaasaega: «Jumal kaitse kuningat», «Nurmekunna hümn», «Revala hümn» ja «Suveharjanäkid». (2014. aastal lisandus sellesse kaanonisse ka «Kirumpää hümn».)

Kui 1980. aastate eesti punk oli oma hoiakutelt peaaegu täiesti pateetikavaba, siis Vennaskond lisas alates järgnenud kümnendi algusest oma loomingule järk-järgult romantilis-lüürilise mõõtme, mis võimaldas neil ühtepidi ülejäänutest eristuda ning teisalt leida endale publikut ka väljaspool punkskeenet.

Esimene lugu, mis minu jaoks toona seda uut esteetikat ilmutas ning ühtlasi kõike edasist ette kuulutas, on manifestatiivne ja monumentaalne «Musta lipu valguses». Selles on pungilik sirgjoonelisus ning suhteline primitiivsus rüütatud nii sõnas kui muusikas majesteetlikku vormi, suhteliselt plakatlikku sõnumit saadab mingi pühalik aura, mis oli varasemale punkkaanonile mitte üksnes võõras, vaid täiesti vastunäidustatud.

Mäletan, et minu silmis astus Vennaskond kohalike punkbändide pikast ja suhteliselt sirgest rivist suure sammu välja Priidu Beieri sõnadele tehtud palas «Segan suhkrut malbelt tassis» (hiljem avaldatud albumil «Rockipiraadid» (1992) pealkirja all «Suhkruga tee»), mida kuulsin esmakordselt kogumikult «Young Rockers II» (1990). Vennaskonnal oli õnnestunud sellesse vähem kui kaks minutit kestvasse ning lastelaululikult primitiivse väljendusplaaniga palasse pakkida tollastes oludes väga värske ning võluvana mõjunud elu- ja rokitunnetus.

Kriitikat (totalitaar)riigi nõudmistele ja ootustele oma kodanike suhtes saatis magusalt melanhoolne pilk inimlikule eksistentsile laiemalt. Vennaskond kõnnib selles palas mõõdetud sammudega iroonia ja poeesia vahelisel eikellegimaal, Beieri vemmalvärsilikust pungist (kus autorimina kõneleb justkui miilitsas debiilikuks pekstud isiku positsioonist) on liigutud läbi muusikalise arranžeeringu (tahtmatult ja kogemata?) sootuks ambivalentsema kunstilise tõe suunas. Ühtlasi sümpatiseeris mulle toona ning sümpatiseerib siiani see pehmus, õhulisus ja lüürilisus, millesse Vennaskond siin vana hea rock’n’roll’i on rüütanud.

Kitarrist Allan Vainola lisandudes ansambli koosseisu, mis toimus 1990. aasta lõpus, saavutas pööre pehmuse, õhulisuse ja lüürilisuse suunas täiesti senikuulmatuid kõrgusi. Nii Vennaskonna edasine areng kui ka kümnendi lõpust alanud taandareng on suuresti seotud vastavalt tema tuleku, taandumise ning vahepealse lahkumisega.

Vainola moodustas viiskirjutajana suurepärase loomingulise tandemi nii Tõnu Trubetsky, Mait Vaigu kui ka Arvi Siiaga – valdav osa Vennaskonna repertuaari kuldvaramust on sündinud just neist partnerlustest.

Arvi Siia, kui eesti kirjanduse pooleldi unustatud geeniuse tekste viisistades tegi Vennaskond tegelikult omal moel Ruja: andis kirjandusklassikale läbi rokiformaadi uue elu ja auditooriumi, saatis vanameistri loomingu väljateenitult uuele ringile (Trubetsky oli ühtlasi koostaja 2007. aastal ilmunud Siia 550-leheküljelisele valikkogule «Neoon kangialuste kohal»). Minu arvepidamise järgi on Vennaskond viisistanud, salvestanud ning avaldanud kokku 16 Arvi Siia tekstidele tehtud lugu. Aastate eest rääkis Trubetsky intervjuudes plaanist need eraldi kogumikalbumina avaldada, kuid seni pole see kahjuks veel teoks saanud.

Eesti roki ajaloos on Vennaskond õnnelik bänd ajastuse mõttes – neil tekkis võimalus hakata materjali albumitäite kaupa välja andma enam-vähem täpselt siis, kui nad olid loominguliselt küpseks saanud. Olgu võrdluseks lisatud, et artistidel Vennaskonnale eelnenud generatsioonidest puudus see võimalus erinevate põhjuste (stuudioaja kallidus, tsensuur, muusikatööstuses valitsenud plaanimajandus jne) koosmõjul peaaegu täiesti; ent tänastel tegijatel on kuulajad kogu aeg kõigest klikikaugusel, mis tingib, et avalikkuse ette (ning ühtlasi igavese mäluga veebikeskkonda) jõuab tööstuslikes kogustes kraami, mida selle autorid, kui nad peaks piisavalt arenemisvõimelised olema, hakkavad halvimal juhul häbenema juba mõni nädal peale salvestamist ja üleslaadimist.

1990. aastatel avaldas Vennaskond üheksa aasta jooksul üheksa albumit – see on suur kvantiteet, mida saatis algusest kuni peaaegu lõpuni välja kvaliteet. Neil – iseäranis esimesel kuuel – pole eriti «täidet», lihtsalt mõned lood kipuvad kohati korduma. Ma ei tea, kas asi on bändi liigses produktiivsuses, kiires arengus ja/või selge kunstilise visiooni ning seda kultiveerida ja valvata aitava produtsendi puudumises, aga omal moel mõjuvad need kõik pigem kogumikena.

Kui ideaalis määratleb albumit eelkõige ühtse loomingulise käekirja (ning teinekord ka tervikliku muusikalise ja/või sõnalise kontseptsiooni) olemasolu, siis kõik kõnealused Vennaskonna väljalasked elavad oma palade valikus ühe jalaga minevikus: värsked lood on seal segamini vanadega, tingides hüplikkust nende loomingulises käekirjas ja suhtelises kvaliteedis ning kohati ka salvestuse saundis. Jääb mulje, et igat neist albumitest on Vennaskond välja andnud kui viimast – kiirustades, pikemalt mõtlemata, mingist veidrast hirmust või meeleheitest kantuna, soovimata midagi homse peale jätta.

Esimene Vennaskonna album, mis oma kõrghetkedel eelnevate foonil mulle selgelt teistsuguse ning värskena mõjus, on 1996. aastal ilmunud «Mina ja George». Ent teisalt on siin palade stiili- ja kvaliteedikäärid veel suuremad kui ühelgi varasemal väljalaskel: mitmed Vennaskonna (ning ühtlasi kogu eesti muusika) kõigi aegade parimad lood (nt «Subatlantiline kohtumine», «Mul oli üks plika», «Tuled öös» ja «Mängib džäss») seisavad kõrvuti Vennaskonna kõigi aegade halvimatega («Kassid», «Ära löö last», «Lomp on loll», «Rotipüüdja» ja «Tagasi prügimäele»), millest kolm viimast olid ilmumise ajaks vist pealegi juba peaaegu kümme aastat vanad. Albumi üldpilti hägustavad ning vaesestavad omalt poolt kolm ülivaieldava kvaliteediga kaverit: «Jaanipäev», «Selle laulu mina ise luuletasin» ja «Blow the Candle Out».

«Mina ja George» oleks ilmselt Vennaskonna parim album, kui selle kogupikkusest (67:57) umbes pool välja visata. Samas ei saa eitada, et olemasoleval kujul on see vähemalt ideeliselt väga punk. Mis sest, et lugude etteantud koosseisus ja järjestuses tervikuna eriti kuulata ei kannata.

Üheksakümnendad, mida Trubetsky ise on selle perioodi Eesti punkskeenet käsitleva raamatu pealkirjas nimetanud tagasivaatavalt «vaikseks hooajaks», olid tema enese ja Vennaskonna jaoks nii otseses kui ülekantud tähenduses kõike muud kui vaiksed. Iseäranis kümnendi algus ja keskpaik, mil eesti muusikas – ja eriti veel raadiosõbralikus popmuusikas – ei toimunud peaaegu midagi. Vennaskond oli toona üks vähestest, kes poliitilise ja majandusliku süsteemi muutumise mõjul tekkinud tühimikku täitis; kes suutis konkureerida toonase turu klounidest kuningate, Kuldse Trio ja Onu Bellaga, ning neilt ühel hetkel korraks koguni krooni ja trooni üle võttis.

1980. aastate lõpus kirjutatud ning salvestatud «Vennaskonna hümn», mida võib tinglikult pidada ansambli nimilauluks, kuulutab: «Kuulun ühte vennaskonda, / mis on ühiskonna aps. / Siia inimühiskonda / sündis soovimatu laps». 1993. ja 1994. aastal sai sellest soovimatust lapsest Eesti ühiskonna lemmiklaps, kui ETV iganädalases interaktiivses uute laulude edetabelis «7 vaprat» osutusid Vennaskonna palad «Insener Garini hüperboloid» ja «Pille-Riin» ettenägematult ja mõõdutundetult populaarseks ning leidsid seejärel tee ilmselt iga eestlaseni, olles tänaseks kohaliku popmuusika ajaloo kõige tuntumate, mängitumate ning armastatumate laulude hulgas.

Tunnistan, et «Pille-Riin», mis kukkus Vennaskonnal nii kommertslik välja ilmselt suuresti kogemata, kannab eneses minu jaoks siiani omamoodi saladust. Kuna samas liinis olid ansambli repertuaaris toona ees vaid vägagi küünilise, resigneerunud või ambivalentse hoiakuga lood (nt «Uimane ja väsinud», «Huuled», «Mina», «Hilisõhtune kauboi» ja «Appi! Ma vajan armastust!!!»), siis ei suutnud ma «Pille-Riini» näilist siirust lõpuni uskuda, oodates ja otsides seda kuuldes kogu aeg mingit sõnalist või muusikalist viidet irooniale. Seda senini leidmata.

Küll aga pole ma ilmselt esimene ega viimane, kes tõdeb, et selle kevadiselt ja päikseliselt helge ning süütu armastusloo erootilisel kihistusel on kergelt pedofiilne varjund (või kuidas muidu tõlgendada Trubetsky autorimina tekstis korduvalt esinevat värsirida «lapsepõlv on möödas siin»?). Selles liinis pakub mõtteainet ka «Pille-Riiniga» samalt albumilt pärinev «Lapsepõlveplika», mille kujundiloome («liivakasti ehitasin liivast sängi ma [....] hakkasime kahekesti kodu mängima [...] ma ei saanud aru kuidas sellest tema aru sai») jätab tõlgenduste osas kõik otsad lahtiseks.

Hilisemas loomingus läks Vennaskond romantilis-lüürilisse kaanonisse julgemalt ning sügavamalt sisse, kirjutades ning avaldades terve rea laule, mille puhul kõhklusi ja kahtlusi võimaliku iroonia osas enam tekkida ei saanudki: «Mul oli üks tüdruk», «Subatlantiline kohtumine», «Mängib džäss», «Eleegia», «Loss Taivalkoskis» jt. Omal moel läheb sellesse ritta ka õnnestunud kaver «Lili Marleenist».

«Pille-Riin», «Insener Garini hüperboloid», «Disko», «Kosmosesügis», «Subatlantiline kohtumine» jt kujunesid oma ajastu soundtrack’iks ning tegid Vennaskonnast Eesti üheksakümnendate ühe kõige mõjukama ja populaarsema artisti – minu arusaamise kohaselt on nendega kogu kümnendi lõikes samal pulgal vaid 2 Quick Start ja Terminaator. Ent milles nende fenomen seisnes ja seisneb?

Vennaskond on ilmselt üks väheseid kohalikke popbände, kelle laulud lähtuvad peaaegu alati tekstist, on sündinud soovist leida kirjanduslikule materjalile võimalikult sobiv muusikaline väljendusvorm. Ning need tekstid olid kuni sajandivahetusi peaaegu eranditult head või väga head. Vokaal pole Vennaskonna muusikas üksnes üks instrument teiste hulgas, vaid ta vahendab sõna, mis soovib muusika foonil kõlama jääda.

Ning kuna need tekstid on olnud oma teemade, tundetooni ning hoiaku poolest kõike muud kui sarnased, on see tinginud ning võimaldanud väga erineva muusikalise käekirjaga palasid. Vastupidiselt paljudele punk- ja indie-roki kollektiividele pole Vennaskond laulnud läbi oma karjääri kogu aeg sisuliselt ühte ja sedasama laulu. Neid palasid, mis järgivad sama muusikalist šablooni, on Vennaskonna loomingus väga vähe (minu jaoks lähevad väga ühte auku nt «Kosmosesügis», «Elagu Proudhon!» ja «Igavest elu lõppevas öös»).

Vennaskond on bändina saavutanud märkimisväärse kõlalise originaalsuse – mis jäi ka Rujale endale tegelikult kuni lõpuni täielikult kättesaamatuks – tänu viiuli ja akordioni, kahe rokkkultuuri jaoks suhteliselt ebaortodoksse instrumendi julgele integreerimisele üldisesse helipilti.

Selliseid katseid on tehtud nii varem kui hiljem ning peamiselt folk metal´is, kuid enamasti mõjub viiul rokkbändi kitarride ja trummide foonil kui sadul sea seljas või paabulind kaevanduses (täiesti orgaanilist balanssi pole minu meelest torupilli, flöödi ja kandle jaoks siiani leidnud ka Metsatöll). Kuid Vennaskonna muusika kergelt melanhoolse varjundiga meloodilisus ning helipildis pehmeks ja vaikseks keeratud kitarr võimaldavad akordionil ja viiulil ideaalselt tervikusse sulanduda.

Üks Vennaskonna voorusi peitub kindlasti aristotelikus mõõdukuses – nad pole üheski liinis pedaali kunagi lõpuni põhja vajutanud, vaid jäänud kergelt hillitsetult kompavaks ja ambivalentseks nii oma mässumeelsuses, ideoloogilisuses, melanhoolsuses, lüürilisuses, metafüüsilisuses, iroonias, sarkasmis kui ka huumoris.

Püüdes tabada Vennaskonna mõttelist keset, tema sisulist tuuma ning kreedot, jäävad vähemalt minul pihud tühjaks ning meenub ansambli mõttelisest nimilaulust pärinev avaldus: «mul ei ole oma nägu». Vennaskonna pale on küll eksimatult äratuntav, ent samas vist sisuliselt kirjeldamatu. Olen seda näinud üksnes aeg-ajalt vilksatamas mingites värsiridades.

Algusaegadel – kui ma Vennaskonda veel stereotüüpseks pungiks pidasin – oli selleks lause palas «Uuestisünd»: «su maailmavaade on peidus su irves»; millalgi hiljem minavormis esitatud kirjeldused kahest Mait Vaigu sõnadele tehtud laulust: «Ma laman voodis, käed taskus, sigaret suus. [...] / Ma vaikin, ma muigan ja miski mu sees / ütleb: kõik on ju möödas, ei, kõik on veel ees» («Kindlus») ning «laternavalgus lumi / nahkistmed sigaretiving / ja linn mis tühi hommikuni / on muutnud rõõmsalt kurvaks mind» («Taksosõit»).

Kui Vennaskonda üldse punkansambliks nimetada, siis tuleb tõe huvides täpsustavalt tõdeda, et nad on antud kontekstis väga eriline nähtus, kuna iluihalus on käinud nende puhul üle vajadusest tõe ja õigluse järele. Shokeerimistaotlust, seda pungi leivanumbrit, ei kohta nende loomingus peaaegu üldse. Kõigi Vennaskonna parimate lugude sisemine tõde on puhtalt poeetiline.

Suur osa Vennaskonna eripärast, salapärast ning võlust seisneb asjaolus, et küpsemaks saades lisandus lüürilisele hoiakule ka metafüüsiline mõõde. Eesti punkrokis on (paljuski Vennaskonnast mõjutatult) kas osaliselt või täielikult romantilis-lüürilisele lainele keeranud mitmed grupid (nt Pööloy Gläänz, The Tuberkuloited, The Belka ja Leinapeni), aga metafüüsiline mõõde puudub nende loomingul minu mäletamist ja teadmist mööda täielikult.

Vennaskond ütleks justkui üht kuulsat teksti parafraseerides, et nende ilu pole siit maailmast. Ansambli loomingust käib korduvalt läbi «uuestisünni» mõiste, surm (kui bioloogiline absoluut) näib seisvat Trubetsky & Co jaoks teispool eksistentsiaalset mõõtkava, olevat rohkem võimalus kui lõpetus. Esimesed kergelt kobavad sammud selles suunas tegi bänd oma algusaegade palas «Ootame sind pimedusemaal».

Veendunud anarhistina otsis Trubetsky (vähemalt oma loomingus) algusest peale (teoreetilisi) võimalusi ühiskonnast välja astumiseks, kuid põrkus suutmatusele seeläbi loodetavasti kättejõudvat utoopiat kuidagi visualiseerida ning sõnastada. Laulus «Tagasi prügimäele» leiab ühiskonnast välja astunud inimene end nii otseses kui ka ülekantud tähenduses prügi seest: «Teel vabaneb veel sinu lõhkumisiha. / Sel hetkel, kui lõpp saabub seaduse väele, / siis lahtub su põlgus ja jahtub su viha, / teeviit näitab tagasi prügimäele.»

Prügi vahelt hakkab valgus paistma palas «Optimaal»: «Loobud klassist, perekonnast, / loobud kunstist, loobud tööst, / loobud tervest ühiskonnast, / oma sõbrad leiad ööst. // Jälle süttimas on tuled, / jälle hämardumas linn. / Oodatakse, et sa tuled, / oodatakse nimelt sind.»

Vennaskond on öö – selle kõigi dekadentide ja romantikute lemmikaja – ülendanud oma loomingus suureks metafüüsiliseks kujundiks. Ühtepidi on öö (nagu ka sügis ja lend) nende jaoks surma sünonüüm (vt nt «Lend», «Viimane jõuluöö», «Auld lang syne (Lahkumismarss)», «Teater Odeon», «Võluri tagasitulek», «Õhupiraadid»), ent teisalt kujutab öö enesest ust, mis ei vii mitte üksnes siit elust, maailmast ja ühiskonnast välja, vaid ühtlasi kohale kuhugi, kus olla on õige, ilus ja hea (ning seda kõike ilma religioossete konnotatsioonideta). Palas «Maailma lõpus on kohvik» leiab bioloogilise surma ning igavese elu suhe selgesõnalise väljenduse: «On elu. / On elu ees ja / ammugi on / möödun’d surm». Trubetsky näiks justkui osutavat, et anarhia pole siit maailmast.

See post-traagiline elu- ja maailmatunnetus, mis asetab inimliku eksistentsi tegeliku tähenduse ja eesmärgi väljapoole bioloogilist, eetilist ja sotsiaalset mõõtkava, leiab Vennaskonna loomingus täiesti küpse väljenduse neis palades, kus teatav metafüüsiline mõõde on selgelt tajutaval moel kohal ka muusikas: «Insener Garini hüperboloid», «Igavest elu lõppevas öös» ja «Kosmosesügis». Viimane neist kirjeldab paari lihtlausega seda, mida inimkeeles justkui kirjeldada ei saa: «me liigume tähtede tagustel teedel [...] meist saatus ja elu ja surm jäävad maha».

Nimetatud lugude slepp sikutab oma metafüüsilise anarhia kaanonisse ka nõukogulikust kosmoseoptimismist (ning varjatud moel kommunistlikust ideoloogiast ja ideaalist) kantud pala «On Marsilgi kord õites õunapuud», mida Vennaskond kaverdas väga maitsekas ja tundlikus teostuses oma albumil «Warzawianka» (1999).

Mait Vaigu sõnadele kirjutatud «Disko» teeb metafüüsilise pääsemislootuse poole kõigest paar flirtivat viibet («ammu on lõppenud ahastav nutt» ja «kiirteede viimased read»), ent näib portreteerivat neid, kes on kaotanud sihi nii otseses kui ülekantud tähenduses, keda gravitatsioon pole valmis veel lahti laskma, kelle taevasseminekut takistab omaenese alalhoidlikkus («sõita kusagilt välja – selleks ei ole meil julgust») ning «punane kihutav auto», ainus asi, mis neile on veel jäänud ning millesse nad on pealtnäha päästmatult suletud. Neil jääb üle üksnes jälgida peakohal laiuvat taevast ning müürina mööduvaid puid, avada järgmine pudel ja süüdata järgmine suits ning kuulata muusikat, mis «mängib ja saadab meid, meie jälgedes sõitjaid ja neid, kes sõitsid me ees...»

Mäletan, et naersin omaette kõva häälega, kui kuulasin 2011. aastal Vennaskonna vastilmunud albumilt «Anarhia agentuur» esmakordselt lugu «Siit» (sõnad Tõnu Trubetsky), milles leiduvad «Diskoga» omal moel iroonilis-vaimukal (ehkki ilmselt täiesti tahtmatul) moel riimuvad read: «Ma ei sõida autot puruks, / siiski gaasi põhja suruks [...] Mul on tühi paak [...] / Kuigi vaikib vaist, / andke pentsu, raisk! / Andke pentsu, raisk! / Tahan ära siit!»

«Disko» on hoolimata väljapeetud maitsetusega esitatud «keel põses»-säästutümpsust ilmselt eesti grunge tegelik kõrghetk, meie oma «Smells Like Teen Spirit», kus on väga äraspidisel moel õnnestunud väljendada midagi tollasele ajastule, vaimsusele ning noorsoole ürgomast, neid päevi, mis – nagu kuulutab tabavalt seda perioodi portreteeriva Triin Ruumeti hiljutise mängufilmi pealkiri – ajasid segadusse.

Vennaskond üritas viis aastat hiljem korrata «Disko» fenomeni lauluga «Üliõpilaskohvikus», ent Arvi Siia kuuekümnendate nõukogulikust vaimsusest kantud teksti ning Allan Vainola varem Siia luuletusele «Tuled öös» kirjutatud meloodia ja kerges camp-stiilis elektroonilise saate ristamine andis tulemuseks terviku, mis ei suutnud minu meelest tabada ajanärvi. «Disko» autorid Allan Vainola ja Mait Vaik on sama esteetilise mudeli juurde paaril korral tagasi pöördunud oma 2002. aastal loodud ansambli Sõpruse Puiestee loomingus (eelkõige «Aknajuuli»), küündimata «Disko» tasemeni.

Vennaskond on bänd, kelle muusika on olnud üsna algusest peale heas mõttes liigestest lahti. Trubetsky & Co repertuaarist leiab terve rea väga korralikke laule, milles bänd on iseendast – või sellest, mida kuulajaskond oli harjunud neilt eeldama ning ootama – päris kaugele liikunud. Bändi kõrgajal olid sellisteks eelkõige «Disko», «Depressiiv-maniakaalne psühhoos», «Emigrant», «Hilisõhtune kauboi», «Teelahkmel» ja «Subatlantiline kohtumine»; alates 1990. aastate teisest poolest leiab vastavaid näiteid rohkem, kuid minu meelest pole nende hulgas märkimisväärseid kunstilisi õnnestumisi.

Bändi repertuaaris seisab oma autoripositsiooni poolest suhteliselt üksi puhtast huumorist pakatav ning varjamatult biograafiline «Malemaja staar». Selle mõttelised vastandid tundespektri teisest otsast võiksid olla «Mul oli üks plika» ning «Eleegia».

Vennaskond on natuke kameeleoni tüüpi bänd, kel pole õiget esteetilist, ideoloogilist ega imagoloogilist keset. Pakun, et mõni palgatud produtsent ja stilist, keda nad omale mõistagi kunagi pole palganud ega palka, hoiaks neid nähes ja kuuldes ahastusest kahe käega peast kinni. Muusika kõneleb Vennaskonna puhul väga hästi iseenese eest, ent see jutt, mida bändiliikmed (eelkõige muidugi Trubetsky) sinna aastate jooksul intervjuudes juurde on rääkinud, pole minu meelest enamasti hiilanud oma sisemise sidususe ning sisulise veenvusega.

Vennaskond pole kunagi osanud end müüa, pole soovinud või suutnud teha enesest kindlale sihtgrupile suunatud ning turundatud toodet. Kogu Vennaskonna mõttelise brändi üle valitseb ideoloogiline ja imagoloogiline kaos. Mis on teatud mõttes jällegi rohkem punk kui 99 protsenti end uhkusega punkideks nimetavate kuulajate ning kolleegide tegemisi (pole saladus, et hoolimata näilisest mässumeelsusest ning individualismikultusest moodustavad punkarid ühe kõige enam kindlaid, suhteliselt muutumatuid ja peaaegu täiesti normatiivseid käitumis-, riietumis- ning loomingulise eneseväljenduse reegleid järgiva subkultuuri).

Peaaegu kõik Vennaskonna tegemised on mulle läbi aegade mõjunud kuidagi juhuslikena, nad paistavad olevat läbi mõeldud detailides, ent mitte suures plaanis. Neid möödapanekuid leiab lugude valimisest albumile, albumite kaanekujundustest ja vahelehtedest, kontserdi repertuaarist ning järjestusest. Samasse ritta läheb ka asjaolu, et bänd on läbi aastate kasutanud paralleelselt vähemalt kolme üksteisega nii imagoloogilises kui esteetilises mõttes täiesti ühismõõdutut logo: anarhistlikku surnupealuud, seelikuäärt kergitavat kabareeliku välimusega tütarlast (taustal kiri «Vennaskond – Rock'n'roll») ning kergelt lapselikus šriftis vikerkaarevärviliselt kirjutatud nime.

Tõnu Trubetsky, see eesti viimaste kümnendite parima, edukaima ning mõjukaima rokibändi liider, peaks igasuguste loodusseaduste kohaselt olema suurem kui elu. Kui mitte just kogu aeg ja igal pool, siis vähemalt laval. Kuid minu jaoks on Trubetsky kehakeel rääkinud alati seda, et püünel rokkbändi eesotsas seistes asub ta justkui vales kohas; et ta loeks parema meelega vaiksel häälel, nina maas, mõne luuletuse ning kobiks esimesel võimalusel lavalt minema, kuhugi üksildasse nurka uusi värsse kirjutama.

Ma ei söanda spekuleerida, milline on meeldivalt maheda ja suhteliselt sügava tämbriga Trubetsky tegelik tehniline võimekus lauljana, kuid kahtlustan, et Eestis kuulsaks saanud solistide hulgast annab temast vähem võimekat tikutulega otsida. Vajakajäämisi veatus viisipidamises ning kandvas kantileenis kompenseerib tema retsitatiivse ja kergelt monotoonse laulumaneeri isikupära ning suutlikkus lisada tekstile ilutseva ja efektitseva vokaalikäsitlusega võrreldes sootuks nüansirikkamaid tunde- ja mõtterõhke. Trubetsky on teinud oma suhtelisest puudusest vaieldamatu vooruse ning saanud otsapidi mõmina- ja pominapungi ajalooliseks eelkäijaks.

Alates albumitest «Inglid ja kangelased» (1995) ning «Mina ja George» (1996) hakkas Vennaskonna täht laiema üldsuse silmis vaikselt tuhmuma. Selle protsessi viisid lõpule uut esteetikat kultiveerinud «Reis kuule» (1997), millel oli Allan Vainola peamise laulukirjutaja koha peal välja vahetanud Kaspar Jancis; ning «Warzawianka» (1999), mis koosnes peamiselt võõraste lugude elektroonilise taustaga interpretatsioonidest. Ehkki selle albumi peal oli ka helgeid hetki (tagantjärele meeldib mulle iseäranis abitu proto-magamistoaräpina mõjuv «Öisel lainel»), oli «Warzawianka» Vennaskonna jaoks justkui kalkuleeritud enesetapp.

Või vähemalt oleks võinud olla? Sest uuel sajandil on ansambel avaldanud neli albumit, mille sisust moodustavad silmatorkavalt ja põhjendamatult suure osa kaverid ning omaenese vanade lugude uustöötlused ja võõrkeelsed versioonid. Võõraste lugude töötlemisel algusaegadel maitsekaid ja hoogsaid tulemusi (nt «Lili Marleen», «Õhtud Moskva lähistel», «Sinine vagun», «On Marsilgi kord õites õunapuud») saavutanud Vennaskond on sestpeale samas liinis pidevalt mitme pika meetri jagu märgist mööda lasknud («Oi te poisid», «Jaanipäev», «Ostap Benderi laul», «Naeratus», «Krokodill Gena lauluke», «Kaks Otti», «Warszawianka», «Taas punab pihlakaid» jne). Ise loeksin õnnestumiseks vaid uusversiooni Delirium Brothersi palast «Maailm lõpeb maikuus», mis pole Vennaskonna jaoks sisuliselt «täielik» kaver, kuna selle viisi autor on Allan Vainola.

Vennaskond on loomingulises plaanis käinud vaikselt maha nagu üles keeramata kellavedru, langedes kõrvukriipivalt sageli korraliku koolibändi tasemele ning olles ühtlasi muutnud oma lugude üldise tundetooni ja helipildi varasemaga võrreldes keskeltläbi oluliselt mažoorsemaks. 1990. aastate alguses Mait Vaigu sõnadele kirjutatud Vennaskonna palas «Tseremoonia» nutab minategelane «häbitult ja vabalt», sest tema «lemmikbänd on kokku tulnud taas» ning «mängib oma sünget lugu». Seda parafraseerides võiks väita, et Vennaskonna austajad võiksid nutta häbitult ja vabalt, sest nende lemmikbänd pole laiali läinud ning mängib järjest rõõmsamaid lugusid.

Trubetsky keskendus juba mõnda aega tagasi The Flower of Romance’i nime all teatava aktiivsusega hoopis oma läänesuunaliste pürgimuste realiseerimisele, Vennaskond näib olevat kaotanud õige hoo ja identiteedi ning jäänud pidama mittekuhugi, soovimata või suutmata sealt kuhugi edasi liikuda. Bändi selle sajandi tegemised on olnud omal armsal moel ambitsioonitud. Aga 35 aastat on ansambli jaoks ka ebainimlikult pikk aeg, millega ei tohiks publiku poolelt kaasneda mingeid liigseid ootusi ja eeldusi. Huvitav, milline olnuks Ruja oma 35. sünnipäeval?

Nägin ja kuulsin Vennaskonda nende seni viimasel avalikul kontserdil, mis toimus 21. septembril Tallinnas Kochi Aidas. Bänd polnud laval päris omaenese legendi vääriline, ent suutis peamiselt motorahvast koosnevale publikule anda korraliku rokielamuse. See etteaste pani mind mõtlema, et Vennaskond näib olevat minetanud suure osa oma eneseusust, ent eneseväärikust õnneks veel mitte. Vennaskond pole jõudnud muutuda omaenese tahtmatuks paroodiaks nagu mõned vanema põlvkonna tegijad (minu jaoks näiteks Propeller ja Singer Vinger; ka Vennaskonnaga 35 aastat tagasi samal kontserdil debüteerinud Velikije Luki on juba ammu sisuliselt omaenese tribute-bänd).

Ehkki Vennaskonna minekus paistab olevat inertsi rohkem kui sisemist hoogu, pole ansambel veel alla andnud. Tänavu suvel avaldas bänd kaks uut veebisinglit: Allan Vainola ja Mait Vaigu loomingulisest partnerlusest sündinud «Veider viga» ning Tõnu Trubetsky kirjutatud «Minu tuba» – kaks väga eriilmelist, ent suhteliselt korralikku lugu, mis panevad uskuma ja lootma, et Trubetsky & Co teevad ehk juba lähiajal valmis ühe korraliku uue albumi.

Igavest elu lõppevas öös, Vennaskond!