ARVUSTUS Meil on veel lootust: mälestuste küünlavalgus jääb alles

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Copy
Jimile (Hardi Möller) ja Laurale (Maria Ehrenberg) kingib üürike kohtumine heledat elujulgust, mida võimendab klaasist ükssarvik.
Jimile (Hardi Möller) ja Laurale (Maria Ehrenberg) kingib üürike kohtumine heledat elujulgust, mida võimendab klaasist ükssarvik. Foto: Siim Vahur

Tennessee Williamsi poeetiline mälestusnäidend «Klaasist loomaaed» on kirjutatud 1944. aastal. Tegevusaeg, kirjaniku alter ego Tom Wingfieldi raamjutustusena, kandub 1930ndate lõppu. See loob paralleele ärevusega tänases maailmas, millele viitavad Tomi laused «Kogu maailm oli pommirünnakute ootel!», «Sest praegu ei valguste maailma enam muud kui välk!». Ent sedalaadi ajatunnetus pole lavaõhustikus peamine, Mirko Rajas lisabki karge iroonilise kõla Tomi repliigile: «See on näidendi sotsiaalne tagapõhi.»

Olulisem on, kasutades autori väljendust, illusioonide vitaalsus ja unistuste haprus ühes perekonnas. Neid on kolm: ema, kelle juurest abikaasa on oma vabadusse pagenud, ja kaks täiskasvanud last – alaväärsuskompleksiga tütar ning kaubalaos perele elatist teeniv poeg, kes ihkab iseseisvat elu, ühtaegu seiklusi ja kirjaniku vaatlejarahu. Külalisena ilmub õhtusöögile Jim O’Connor, keda autor kirjeldab kolme sõnaga: tavaline kena noormees.

Tagasi üles