Väike­kodanlane, see lavastus on sinu jaoks!

Kõigest ei peagi aru saama, aga väga suure osa «Teoreemi» lummusest loob Eero Epneri dramaturgitöö, fotol näitlejad Liisa Saaremäel, ­Mari Abel, Jaan Rekkor ja Marian Eplik. Foto: Johan Elm

Kas vaesed vihastavad, kui neid võrreldakse inimmuruniidukitega, kel pole elus muud kui suuga lapse kombel tatiplörinat teha? Selle teadasaamiseks tuleb Eesti Draamateatris vaadata Juhan Ulfsaki lavastatud Pier Paolo Pasolini «Teoreemi».

Vähemalt minu jaoks oli selle lavastuse suurim avastus Teele Pärna näitlejatöö. Võib-olla kellelegi veel. Kui guugeldasin, tuli meelde, et nägin kunagi «Linnade põletamist» (samuti draamateater). «Teoreemi» etendusel oli Pärn nagu ilmutus juba endale nime teinud Jaan Rekkori, Mari Abeli ja Liisa Saaremäeli vahel.

Pasolini pole enam ammu kirjanik või filmitegija, ta on märk. Pasolini tähendab automaatselt skandaalsust. Nii saabki lavastust tema raamatu, filmi ja intervjuude põhjal teha suurema skandaalita, keskendudes kunstile. Scandalo on nagunii juba laval.

Pasolini raamat lõpeb sellega, kuidas tehasedirektor annab oma omandi töölistele. Seda lavastuses ei näe. Vaat see oleks skandaal, kui Enn Pant kingiks ühel päeval pärast salapärase võõra külaskäiku Tallinki toateenijatele ja madrustele, killukese saaksid ka laevapoemüüjad ning kokad ja baaridaamid.