INTERVJUU ⟩ Ingrid Lukas – kõla ja hääle müstik

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Hääl kui instrument on Ingrid Lukase loomingus tähtsal kohal. Teda huvitab eelkõige ruum, mis asub sõnade taga.
Hääl kui instrument on Ingrid Lukase loomingus tähtsal kohal. Teda huvitab eelkõige ruum, mis asub sõnade taga. Foto: Johan Planefeldt

Peamiselt kuulsas finantslinnas Zürichis elaval džäss-folk-soul jne lauljal, pianistil ja heliloojal Ingrid Lukasel ilmus äsja uus plaat «Elumeloodia», mida ta ka Jazzkaarele ja Tallinn Music Weekile esitlema tuleb.

Algab plaat, võiks öelda, et kehalisemalt, R’n’B’likult, aga võtab muutuda. Kui lubate, siis astraalsemaks. Sinna tähtede poole. Selles muusikas on avarust ja ruumi.

Eesti rahvamuusika on Ingrid Lukase loomingus samuti olulisel kohal, sellele ta ehitab. Aga tema kogemus suudab sellest välja nõrutada mingisugust teistsugust tuuma, kui võib-olla põhikohaga Eestis elavad muusikud. Võib-olla oleks seda mõtet kirjeldada väljendiga «ekstiimne», kui ma päris täpselt teaks, mida see tähendab.

Tema puhul on tähtis ka hääl. Hääl kui instrument. Mingis mõttes jätab ta laulmine mulje, justkui mindaks hääle sisse, jagataks seda spektrivärvideks, erinevateks sagedusteks.

Tema eelmisest plaadist on möödas tublid kaheksa aastat. Pole just lühike aeg. Ingrid Lukas ütleb, et ta plaadiga ei kiirustanud, tundis, et «aigu om», lasi sel küpseda, nagu ka ta enda sõnade järgi «armastusel elu ja muusika vastu». Otsustasime sinatada.

Selline iseendaga kontakti otsimine on su muusikas vist alati – või vähemalt viimastel plaatidel tugevamalt – olemas olnud.

Tegelikult on ta olnud päris algusest peale. Võib-olla on asi selles, et ma tulin hästi varakult Šveitsi elama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles