Mis seob Peggy Guggenheimi ja Anne Veskit?

Cesare Vecellio «Rongkäik Püha Markuse väljakul» (1586), õlimaal. Foto: Repro

Veneetsia on linn, mis kutsub oma poolpimedas labürintlikkuses endast kirjutama ja paneb niiskel sillutisel jalutaja neuronid uusi salateid otsima. Veneetsiast kirjutatud raamatuid – ilukirjanduslikke, ajaloolisi ja hübriidseid – on tuhandetes. Veneetsia-ainelist kirjandust võiks ju suisa omaette žanriks pidada. Otsisin isegi enne selle artikli kallale asumist (mis kommenteerib meremuuseumi värsket Veneetsiale pühendatud näitust) riiulist mõned raamatud, leidmaks kujutlusvõime turgutamiseks tummiseid tsitaate.

Esimesena tuli Jossif Brodski, vene luuletaja ja esseist, kes suurema osa oma täiskasvanuelust veetis emigratsioonis ja on maetud Veneetsia Isola di San Michele surnuaiasaare protestantide platsile. Oma raamatus «Vesimärk. Essee Veneetsiast» (1992) kirjutab ta näiteks oma varasest (1960ndad) Veneetsiaga seotud dekadentlikust fantaasiast, veel ajast, kui ta tollases Leningradis (nn Põhjala Veneetsias) elas: «Kui ma kunagi peaksin sellest impeeriumist välja saama, kui see angerjas peaks kunagi Läänemerest pääsema, siis esimene asi, mida ma teeksin, oleks tulla Veneetsiasse, rentida tuba mõne palatso esimesel korrusel, nõnda, et mööduvate paatide lained lööksid vastu mu akent. Ma kirjutaksin mõned eleegiad samal ajal niiskele kivipõrandale sigarette kustutades, köhiksin ja jooksin, ja kui raha otsa saaks, siis selle asemel et rongile minna, ostaksin brauningu ja laseksin endal sealsamas ajud välja, võimetuna surema Veneetsias loomulikku surma.»