Kuidas elada ja kirjutada oma psühhoosid poeetiliseks?

Piret Bristoli uue autobiograafilise romaani minategelane vaatab elu ja iseennast justkui klaasi tagant. Foto: Sille Annuk

Piret Bristoli romaani «Pärast meie aega» pealkiri ja roostekarva õhtutaeva foonil raagus puid kujutav kaanefoto kannavad endas apokalüptilist meeleolu ja ettekuulutust, neist õhkub leina ja lootusetust, väljapeetud loojangumeeleolu.

Pealkirjas leiduv isikuline asesõna osutaks oma mitmuse vormiga üldistavalt justkui meile kõigile, aga romaan on siiski minavormis. Ning ilmselt suurel määral autobiograafiline. Ilukirjanduseks teeb selle mitte niivõrd fiktsionaalne osa (mis, söandan pakkuda, ei ole ülemäära suur), vaid teose kunstiline vorm: meeleolu valitsemine süžeelisuse üle, kujutatud olmeliste detailide kasvamine poeetilisteks kujunditeks.

«Pärast meie aega» koosneb mitmekümnest proosaminiatuurist, mille stiil on hüplik, vihjeline, katkeline ning rebitud, selge fookuse ja narratiivsuse puudumine muudab sündmused ja tegelased (iseäranis psühholoog Võlupuu – milline nimi!) natuke unenäoliseks. Mida lugeja võib mõistagi omal vastutusel vaadelda ning tõlgendada psühhoosi sümptomina.

Teose minategelane, keda end asjasse pühendanud lugejad mäletavad juba Bristoli eelmisest romaanist «Päikesepoolses toas» (2021), on praegusaja ühiskonna ja kirjanduse üldiste suundumuste foonil küllaltki arhetüüpne kuju: õitsvas keskeas üksik naine, kes otsib oma kasvavat meeleheidet trotsides armastust, hingerahu ja elu mõtet, püüab lepitada end maailmaga, mis liikus kujutatud sündmuste ajal – koroonakarantiinide päevil – vähemalt näiliselt pidurdamatu hooga kaamose ja düstoopia poole.