Ly Seppel-Ehin: ilukirjanduse maailmas on oht muutuda paberinimeseks

Kirjanik ja psühhoterapeut Ly Seppel-Ehin leiab, et heaks enesetundeks on inimesel ikka vaja oma kordumatu salapäras üles leida, tunda end vabana ja sunduse peale vilistada. Foto: Silver Sepp

Pühapäeval tähistab 80. sünnipäeva eelkõige luuletaja ja tõlkijana tuntud, 1960. aastate keskel kassetipõlvkonna liikmena suurde kirjandusse tulnud Ly Seppel-Ehin. Viimased paarkümmend aastat on ta töötanud psühhoterapeudina. Mõned nädalad tagasi tuli trükikojast tema seni viimane raamat «Ma kuulan sind», mis kannab alapealkirja «Psühhoteraapilisi kõnelusi laste ja noortega».

Teie äsja ilmunud raamat räägib põlvkondadevahelisest hoolimisest ja mõistmissoovist. Kas, kuidas ja keda gestaltteraapia aitab?

Esimene osa teraapiast on rahulik ja heatahtlik ärakuulamine, hinnangut andmata või õpetamata. Teine osa on vastupeegeldamine ja lisaküsimuste küsimine, mille käigus inimene saab endast ja oma probleemist parema pildi ette. Edasi mängitakse, lavastatakse toimunut uuel katsel ümber, lõpetatakse vajadusel elus pooleli jäänud suhted, kõneldakse ka nendega, keda parasjagu ruumis pole, ja mängitakse «töös tühja tooliga» läbi, mida nad vastaksid.

Kui on juba hea usaldus ja kontakt saavutatud, siis on võimalik kohendada abivajaja piire ja tema teadlikkust järele aidata. On võimalik tema väljakujunenud enesekaitsemustreid tugevdada ja julgustada teda uusi proovikive vastu võtma ning elama elusamat elu. See aitab kõiki, kes julgevad tulla kapslist välja ja natuke riskida. Neid, kes peavad haavatavuse väljanäitamist mõttetuks enesepaljastamiseks, gestaltteraapia eriti aidata ei suuda.