Eesti džässilegendid puistavad südant: džäss on nagu hingeseisund!

Ain Agan Ultima Thule kontserdil. Foto: Mihkel Maripuu

Eile, 30. aprillil tähistati rahvusvahelist džässipäeva. Samas on ka džässijuubilaride aasta: märtsis möödus 100 aastat Valter Ojakääru sünnist ning juulis tähistab oma 75. sünnipäeva saksofonist Lembit Saarsalu, kes koos Ain Aganaga pajatavad, mis neid džässi juures paelub, kuid arutlevad ka muusikast laiemalt.

Armastatud saksofonist Lembit Saarsalu mäletab täpselt, mil puutus esimest korda džässiga kokku. «See juhtus aastal 1961, mil käisin veel Roosna-Alliku põhikoolis. Ma kuulasin üht plaati, kus oli kaheksa lugu. Ühel neist laulis lauljatar inglise keeles, taustaks bigbänd – millest ma veel midagi ei teadnud. Ja alles hiljem, kolme aasta pärast muusikakoolis sain teada, et see oli Ella Fitzgerald Chick Webbi orkestriga ja pala oli «Begin The Beguine»,» meenutab Saarsalu.

Samas on tal ka hästi meeles, kui kuulis raadiost otseülekannet Uno Naissoo ja Valter Ojakääru kontsertsaalist. «Ma kuulasin, kuidas raadios öeldi, et saalist antakse seitse nooti ja mehed teevad loo kohe kohapeal. Esimest korda kuulsin sõna improvisatsioon ja mõtlesin, et see on võimatu,» räägib Saarsalu.

Kitarrilegendi Ain Agana esimene džässimälestus on seotud just Lembit Saarsaluga. «Minul juhtus niimoodi, et ma sattusin juhuslikult Tallinnasse Regati baari. Õhtuti mängis seal tantsuansambel, aga enne seda oli alati pool tundi kontsertprogrammi ning seal mängisid Tiit Paulus ja Lembit Saarsalu. See oli minu esimene selline vahetu džässikogemus, mis on meelde jäänud,» kõneleb Agan.

Lembit Saarsalu Foto: Kristjan Teedema

Mõlemad mehed peavad džässi puhul oluliseks improvisatsiooni. «Ma ütlen džässi kohta kohe kaks lihtsat asja. Esiteks sving ja selle köitev rütm. Svingi rütm ei ole mitte nagu maa peal käimine, vaid see tõstab justkui natuke maast ülespoole. Tekib tunne nagu sa lendad kuskil. Teiseks, improvisatsioon, mis oli minu jaoks väga põnev. Ma lõpetasin klassikalise klarneti – ma mängisin klassikat, aga mulle meeldis alati ka midagi juurde teha. Need kaks elementi - pulseeriv rütmika ja improvisatsioon – tekitasid põnevust,» selgitab Saarsalu. Ta lisab, et džässmuusika väga vahetu. «Džässis on kõik vaid hetk ja juba homme on ta teistmoodi.»

Agan lisab, et üleüldse muusika kui selline köidab teda. «Kui sinna lisada improvisatsioon, siis võib seda nimetada džässiks või milleks iganes tahad,» lisab Agan.

Nii Saarsalu kui ka Agan olnud džässmuusika sees mitukümmend aastat ning näinud lähedalt, kuidas džäss on ajas muutunud. Saarsalu leiab, et kõige suurem muutus toimus siis, kui tulid mängu elektroonika ja uued pillid. «Siis muudeti rütmi – tuli jazz fusion roki rütmi peal, mida on lihtsam mängida kui õiget svingi. Siis tuli peale modaalne ehk laadiline džäss ja kadus vana-hea sving, millega alustati,» teeb Saarsalu väikese põike džässmuusika ajaloosse.

Samas on Saarsalu hinnangul džässi puhul jäänud samaks vahetu hetk, mis on ainult džässkontserdil ja mis puudutab inimhinge. «Džässis on nii, et kui üks improvisatsioon on nii vägev, et puudutab inimhinge, siis keegi ei saa ennast tagasi hoida. Kõik saavad aru, et see oli aplausi väärt,» leiab Saarsalu. Ta lisab, et džäss on tema jaoks ka hingeseisund. «See ei tule niisama. Paljud teoseid klassikast on kirjutatud mingist ajendist, mil inimene ei saanud teisiti. Popmuusika – vabandust, et ma praegu seda kritiseerin – on minu hinnangul nii palju ära rikkunud, et seal tihtipeale sügavustesse ei jõutagi. Inimhinge sügavused ja nüansid – neid ei pane keegi enam üldse tähele,» sõnab Saarsalu

Agan on arvamusel, et muusika on kogu aeg sama. «Kui sa oled aus muusika ja iseenda vastu, siis see ongi see püsiväärtus, mis selle ajaga on kaasas käinud. Nüansid ei puutu asjasse, sest need niikuinii tulevad ja lähevad,» kõneleb Agan.

Viljandimaa Kultuuripärli pälvib Viljandi kitarrifestivali asutaja ja kunstiline juht Ain Agan. Foto: Elmo Riig

Muusikalistest eeskujudest rääkides leiavad nii Agan kui ka Saarsalu, et üht kindlat eeskuju on raske nimetada. Agana sõnul on tema eeskujud ajas õnneks kogu aeg muutunud. «Mingid sellised nii-öelda põhiväärtused on jäänud, aga õnneks – ma ütlen veel kord – tuleb lemmikuid ja eeskujusid järjest juurde,» selgitab Agan. Oma esimesteks eeskujudeks peab ta ikkagi kitarrimängijad. «Joe Pass, Jim Hall ja siis juba tulid Pat Metheny, John Scofield, Pit Frisell ja Allan Holdsworth ja nii edasi. Aga see ei tähenda seda, et ainult kitarrimängijad on mu lemmikud. Mu lemmikute seas on ka mõni saksofonimängija näiteks Jan Garbarek. Neid on palju,» loetleb Agan.

Ka Saarsalu leiab, et kindlaid eeskujusid on raske nimetada, sest valik on lai. «Ega ma ka ei ole ainult džässisõber. Aastatega kuulan aina rohkem ka klassikat. Mind väga köidab just see vana džässmuusika, näiteks Oscar Peterson ja nii edasi. Meie ajal saime neid kuulata ainult lindi pealt või raadiost,» meenutab Saarsalu. Samas ta lisab, et muidugi on tal omad lemmikud. «1963. aastal, kui ma olin Tallinna Muusikakoolis, tuli välja Antônio Carlos Jobim’i album (The Composer of Desafinado Plays), millest ma olin lihtsalt niivõrd vaimustuses, et võisin seda kuulata hommikust õhtuni. Mulle on alati ka meeldinud rahvamuusika baasil džäss. Ja muidugi alati on küsimus, et mis see džäss üldse on,» arutleb Saarsalu.

Saarsalu peab üheks oma õpetajaks Valter Ojakääru, kuigi viimane otseselt seda ei olnud. «Kuid kõik tema fonoteegid, kokkusaamised, head sõbrad – Valter oli fantastiline inimene ikka. Ma tegin ühe väikse bluusi, kus ma laulan oma kolm õpetajast Sassist (Aleksander Rjabov), Uunost ja Valterist,» meenutab Saarsalu. «Valteriga käisime küll Tšehhis ja Lätis. Lätti läksime autoga ja seal oli kõige vahvam see, kuidas ta rääkis oma sõjateest. Muuhulgas rääkis ta, kuidas 1944. aastal põgenes Sinimäe lahingult ja tuli sealt jalgsi läbi metsa. Ta möödus ka minu talust, kus minu ema ja isa elasid. Ja siis ma alati pool huumoriga ütlesin Valterile, et miks ma hakkasin džässi mängima – jäljed olid ju ees,» muigab Saarsalu.

«Need on sellised seosed, mida mulle meeldib seostada. Ka mina olen sel teekonnal olnud Valterile lähedal. Ta oli üks haruldane inimene ja muusik, kuid kõik hakkab pihta ikkagi inimesest. Ega hing muidu ei avane, nagu Juhan Liivgi ütleb, keegi peab selle helisema panema. See heli peab kuskilt tulema. Kui keegi seda kuskilt ei puuduta, siis see tule kuskilt välja,» sõnab Saarsalu.

Kui märtsis möödus Valter Ojakääru sünnist 100 aastat, siis Saarsalu mäletab selgelt ka Ojakääru 50. juubeli kontserti. «Ma olin neljakuulisel tuuril Lõuna-Aafrikas ja kui jõudsin tagasi, siis helistati mulle filharmooniast ja öeldi, et Valter Ojakäärul tuleb 50. juubeli kontsert Eesti Raadio estraadiorkestriga, Peeter Saul dirigeerib. See kontsert on ajalooline, kuna Valter mängis oma viimase kontserdi sellel õhtul orkestris ning ütles, et ta nüüd lõpetab. Ja lõpetaski. Sellel kontserdil mängisin mina saksofonikontserti, mille Ojakäär oli kirjutanud just improviseerivale saksofonile. Ja nüüd on siis Valter Ojakäär 100. Mul on ka vedanud, et ma olen selle 50 aastat vastu pidanud,» räägib Saarsalu naerdes.

Valter Ojakäär. Foto: Erakogu/Jazzkaar

Agana sõnul olid kohtumised Ojakääruga alati väga lõbusad. «Ma tegin kunagi Aleksei Saksaga projekti «Eesti improvisatsioonid»: kitarr, klaver ja saksofon. Selle projekti raames valmis kolm DVD-d. Saksofoni DVD-l on üks video, mis on mis on Valteri pool kodus salvestatud, üks väike intervjuu. Nendel DVD-del on ka väliseesti pianist Armas Maiste, kes elas Kanadas ja oli sealse sümfooniaorkestri klaverimängija ning vabal ajal džässpianist. Tema tundis Heljo Seppa ehk siis Valteri abikaasat, kes oli suurepärane klaverimängija. Nad said tuttavaks konservatooriumis, kuhu Armas sai sisse üheteistkümneaastasena, sest ta oli nii andekas. Ja ma viisin nad kokku uuesti kokku ning võtsin ka videosse selle kohtumise. Videos mängib Heljo Sepp «Kodumaist viisi» ja räägib, kuidas ta leidis selle noodi Elleri noodihunnikus sobrades ja küsis Ellerilt, kas ta võin seda mängida? Eller oli vastanud, et mängi jah, see on mingisugune poolik kritseldus. Videos on ka Armas seal ja Valter on seal ja siis Heljo mängib ühe variandi ja ütleb: «Oh kurat.» Siis ta pani suitsu käest ära ütles: «Üks vale noot oli, teeme uuesti» ja mängis uuesti. See oli üks ilus lugu,» meenutab Agan.

Kuigi Saarsalul pole isegi arvutit kodus ja ta kasutab kõige tavalisemat nuputelefon, jõuab ka tema muusika voogedastusplatvormidele. Samas, ta ei kasuta muusika kuulamiseks voogedastusplatvorme, vaid kuulab muusikat – nii klassikat kui ka džässi – hoopis Mezzo TV kanalitest.

Agan aga avastab uut muusikat Spotifyst. Ka tema muusika on üleval nii Spotifys, kuid seda leiab ka kodumaiselt voogedastusplatvormilt Fairmus. Fairmusi on lisandumas nii Agana kui ka Saarsalu muusikaline kataloog. «Kui me tahame Eesti asja ajada, siis ongi tore, et on olemas Eesti platvorm, mida ajavad Eesti inimesed. Ja kas neil õnnestub kaugele minna, seda me ei tea. Praegu ma panen oma muusika sinna ja panustan enda poolt. Tegutsege. Vaadake, mis juhtub. Väga tore, kui Eesti firma jõuab maailmakaardile oma platvormiga,» leiab Agan.