Kas me sellist Tallinna Linnateatrit tahtsime?

Rainer Sarneti lavastuses «Ülestähendusi põranda alt» on kõik paigas: suurepärane idee, mõjuv kujundus ja mõtestatud mäng. Fotol nauditavaid rolle tegevad Hele Kõrve, Rain Simmul ja Indrek Sammul.  Foto: Siim Vahur

Uku Uusberg võttis Elmo Nüganenilt Eesti ühe vastuolulisema mainega teatri üle kaks aastat tagasi, sel kevadel esietendus neli uut suunda näitavat uuslavastust.

Ivar Põllu, Rainer Sarneti, Renate Keerdi ja Priit Võigemasti lavastusi iseloomustab otsingulisus, Tallinna Linnateatri suurepäraste näitlejate tundmatutesse sfääridesse puksimine. Kõik nimetatud lavastajad on Eesti teatri säravamad ja omapärasema käekirjaga kunstnikud, nn noorem põlvkond, kes on ületanud keskea piiri. Nende kaasamine pole risk, aga siiski värske samm, sest ennekõike võib neid seostada kunstiliselt ambitsioonikate ja vaba mänguvormiga erateatritega.

Uuslavastuste nimekirja võib lisada Marta Aliide Jakovski «Poiss, kes nägi pimeduses», mis eespool nimetute kõrval on traditsioonilisem, aga siiski näitab kunstilise juhi soovi tuua linnateatri tegijate ringi värsket mõtlemist ja noort energiat. Ühesõnaga avatust.