:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2023/05/01/15292687t1h68e1.jpg)
Uku Uusberg võttis Elmo Nüganenilt Eesti ühe vastuolulisema mainega teatri üle kaks aastat tagasi, sel kevadel esietendus neli uut suunda näitavat uuslavastust.
Ivar Põllu, Rainer Sarneti, Renate Keerdi ja Priit Võigemasti lavastusi iseloomustab otsingulisus, Tallinna Linnateatri suurepäraste näitlejate tundmatutesse sfääridesse puksimine. Kõik nimetatud lavastajad on Eesti teatri säravamad ja omapärasema käekirjaga kunstnikud, nn noorem põlvkond, kes on ületanud keskea piiri. Nende kaasamine pole risk, aga siiski värske samm, sest ennekõike võib neid seostada kunstiliselt ambitsioonikate ja vaba mänguvormiga erateatritega.
Uuslavastuste nimekirja võib lisada Marta Aliide Jakovski «Poiss, kes nägi pimeduses», mis eespool nimetute kõrval on traditsioonilisem, aga siiski näitab kunstilise juhi soovi tuua linnateatri tegijate ringi värsket mõtlemist ja noort energiat. Ühesõnaga avatust.
Tallinna Linnateatri uuslavastused
Ivar Põllu, «Tunde-märgid»
Rainer Sarnet, «Ülestähendusi põranda alt»
Renate Keerd, «Tõhususe sümfoonia»
Priit Võigemast, «Suur veeuputus»
Esietendused 2023. kevadel Tallinna Linnateatris
Geniaalne Sarnet
2023. aastal esietendunud lavastuste kolme parima sekka kuulub minul kahtlemata Rainer Sarneti «Ülestähendusi põranda alt». Lavastaja miksib suure osavusega kokku teatri, kino, muusika ja sõna, ühtegi neist mitte domineerima lastes, vaid doseerides kõike täpselt nagu tippkokk hõrku ampsu. Ekspressiivsest lavastusest rääkides tahaksin kasutada ülivõrdeid, sest tegemist oli õnnestunud tervikuga, kus pea täiuslikkuseni oli lihvitud lavastajamõte, kunstnikuidee (Laura Pählapuu ja valgustaja Emil Kallas) ning näitlejameisterlikkus (vapustavad rollid Rain Simmulilt ja Indrek Sammulilt ning suurepärane Hele Kõrve).
/nginx/o/2023/05/01/15292688t1ha4e0.jpg)
Sarneti julgus võtta aluseks Dostojevski, panna linnateatri laval kõlama venekeelsed laulud, see ehmatab, ent etenduse kulgedes tekib veendumus, et lavastaja pole soovinud provotseerida, vaid näidata iseenda suurusesse (pigem ikka väiksusesse) kinni jäänud idée fixe’i lõksu ohtlikkust. Ideedele on antud aga inimeste kujud ja ses lavastuses on luubi all näha, kui detailitäpselt, vahel ka olematult liigutades, kuid sisemiselt pulbitsevalt Tallinna Linnateatri näitlejad mängivad. Saalist lahkudes katkeb muinasjutuline lumm, aga meie ette asetatud peegel jääb – kui palju on meis iseenda urus punutud kurjust, oma idee tõestamise vajadust ja teiste alandamise soovi, mis hetkel pole enam mõistmisele ja headusele kohta? See lavastus on ka poliitiline, kaotamata poeesiat ja olles lõpuni esteetiliselt nauditav.
Kui uuenenud Tallinna Linnateatris on mõni selline lavastus, kus kohtub julge lavastajatõlgendus, mänguline vorm, psühholoogiliselt lihvitud rollid ja meisterlik teostus kõigilt, lisaks tänase maailmaga kokku kõlav teemavalik, siis usun, et see teater saab olema suunanäitaja. Igatahes Sarneti võetud riskid õigustasid, samas mõistan, et see teater ei ole masse kohale meelitav, tegemist luksusliku väikese saali välja mõõdetud peene käsitööga.
Kusjuures sellest nelikust ainus lavastus, mis põhineb kellegi teise tekstil, kõik ülejäänud on lavastaja, dramaturgi ja/või trupi koostöös valminud.
Ivar Põllu mängud
Vaadeldavate lavastuste komplektis oli Ivar Põllu «Tunde-märkides» kõige rohkem tunda kohmetust, trupp ja lavastaja nagu alles otsiks seda õiget sammu. Mängu edenedes kadus rabedus ja efektsitsemisena mõjunud esemed vajusid varju. Kui laval öeldavast ei peaks sõnagi aru saama, siis Kristiina Põllu loodud lavailm näitab väga selgelt ühe maailma selja taha jätmist ja teise minekut, mõjudes vägagi sümboolsena.
/nginx/o/2023/05/01/15292691t1h3558.jpg)
Sõnadega on aga lavastus veelgi põnevam kaasaegne suhte-/puntradraama, lineaarne lugu ilma lineaarset dramaturgiat ja selgeid rolle kasutamata – nagu elu ise, sest meie piirid on tegelikult palju ähmasemad, kui arvame. Sest kui palju meie peremustreid tuleb meie enda vanematelt? Kui me ütleme midagi oma partnerile, kui palju me jätame ütlemata? Eluline materjal, huvitavalt jutustatud, hägusatest joontest eristub selge pilt, mis kui liivale joonistatu ära uhutakse. Näitlejatest tõusis esile Evelin Võigemasti naine, keda nägime kõigepealt ummikus ja siis meeletus soovis eluga edasi minna. Veenev. Võigemasti kõrval väärib samuti nimelist väljatoomist Argo Aadli.
Kokkuvõtvalt on tegemist Ivar Põllult tugeva, pisut teda ennast kordava, aga saalis istuvate inimeste elusid puudutava tööga.
Keerdi nihked
Renate Keerdi «Tõhususe sümfoonia» avardas tänase Tallinna Linnateatri võimalusi, esmajoones pean ma silmas ruumi. See, kuidas Keerd publikut ja näitlejaid Salme kultuurikeskuse suures saalis pillutas, oli muljet avaldav. Ent paistab, et võrreldes eespool nimetatud lavastajatega oli Keerdil kõige keerulisem ülesanne – panna linnateatri väga sõnakesksed näitlejad kõnelema sõnadeta (kuigi sõnu, kahte luuletust, ses lavastuses kasutatakse, ja sedagi väikese keerdiliku nihkega).
/nginx/o/2023/05/01/15292690t1h5b86.jpg)
Tervikuna mõjus lavastus haarava katsena, kus oli mitmeid poeetilisi ja põnevaid kujundeid, kuid taevasse tõusmiseks puudus keerdilik vau-efekt. Näitlejad olid ansamblina laval, kordasid pea üks ühele liigutusi, kuid siiski tõusid teistest esile naised. Naisnäitlejate suhe ruumi, iseendasse ja kaasnäitlejatesse oli pingestatud, nendes oli rohkem julgust kõneleda veel tundmatute vahenditega. Nad intrigeerisid, seega ootan suure põnevusega Keerdi uut kootööd Anu Lambi ja Anne Reemanniga. Usun, et teisel katsel sünniks juba midagi, mis avardab kõigi mänguväljakuid.
/nginx/o/2023/05/01/15292689t1hd81b.jpg)
Priit Võigemasti «Suur veeuputus» on haruldane tükk, sest tegemist on õnnestunud komöödiaga meie endi igapäevaelu argisusest – kinnisvaraga seotud väljakutsed, töö ja pereelu tasakaalu paigast nihkumised jne. Võigemast koos Laura Kallega on lavale toonud hulluks ajavad momendid, kus kõik me saame enda ära tunda, rõõmustada, et see periood on nüüd läbi, või hirmu tunda, et appi, ka nii võib minna. Maailm on laval mustvalge, samas saab väga selgelt aru, et ei ole siin midagi mustvalget ja kõik need katsumused, mis meile nii suured tunduvad, ja karistused, mis kohati näivad isiklikuna (appi, miks siis nüüd minuga see juhtub!) on universaalsed. Naerda saab, näitlejad on väga head, tempo jookseb, nii et see on kerge teater, mis pole sugugi oma olemuselt kerge, aga saalist väljudes on kergem olla. Ma ei tea, kas see on uuenenud või uus teater, aga värske ja vajalikuna mõjus küll.
Kusjuures Ivar Põllu ja Priit Võigemasti lavastused on temaatliselt nagu ühe perekonna kaks last, ainult üks on mässav ja otsinguline teismeline, teine suguvõsa lemmik, see tubli ja hea laps, kes kunagi peaaegu pahandustega vahele ei jää. Kui Põllu lavastus võib mingile osale publikule tabamatuks jääda, siis Võigemasti tükile ennustan pikka lavalist menu.
Mida järeldada?
Tulles loo pealkirjas esitatud küsimuse juurde tagasi: kas me sellist Tallinna Linnateatrit tahtsime? Jah! Aga kas see ongi see uus, seda on veel vara öelda. Kindel on, et linnateatrit ootavad veelgi suuremad muutused – Salme pinnalt oma majja tagasi kolides peavad nad seniste intiimsete saalide materjali kõrval leidma sobiva repertuaari uude suurde saali. Loodetavasti 2024. aasta sügisel avataval Põrgulaval on 350, suvelaval saab aga olema lausa 620 kohta. Kõik varasemast tuttavad saalid tehakse korda, lisandub veel üks täiesti uus black box’i tüüpi teatrisaal. Enne ehitusperioodi oli linnateatri lavaaugus kohti 540 vaatajale, suurimas saalis aga 182 kohta!
Kas me sellist Tallinna Linnateatrit tahtsime? Jah! Aga kas see ongi see uus, seda on veel vara öelda.
Kõik teatrid sõltuvad piletimüügist, suurte saalidega peavad kunstilised juhid tegema kompromisse. Linnateater peab lahendama veelgi keerulisema probleemimaatriksi: teatrite rahastamise uuenenud korra alusel konkureerib ta munitsipaalteatrina erateatrite nimekirjas ja rohkem saavad sealt punkte ehk raha need teatrid, mis eristuvad suurtest nn riigiteatritest, kuid kunstiline tase ei tohi karvavõrdki kukkuda, pigem tuleb üllatada ja uuendada niigi läbi ajaloo end mitmel korral uueks loonud Tallinna Linnateatrit.
Seega peab teater kõik valikud ümber mõtestama, nad peavad hakkama tegema veelgi rohkem lavastusi, andma rohkem etendusi, samas leidma selle ainuõige tee, selle, mis neid teistest jõuliselt eristaks. Uus minapilt ei saa ega tohi olla sarnane riigi sihtasutusega, samuti pole võimalik seniste vabatruppide/erateatrite kommuunilik teatrimaja. Lisaks on küsimus rahas, sest saali on vaja rohkem inimesi, aga inflatsioon sööb niigi vaatajate raha, teatripiletite hinnad linnateatris on juba 28 eurot, nii et eesootavaid väljakutseid kergeks pidada ei saa.
Väga oluline on, et kõikide nende katsumuste juures ei läheks kaotsi Tallinna Linnateatri essents, see miski, mis on teinud selle teatri eriliseks just Elmo Nüganeni juhtimise ajal. See on tugevale lavastajal ja dramaturgial põhinev tugev psühholoogiline teater, kus jutustatakse kindalt narratiivset lugu, seda nn vana kooli teatrit, mis tegelikult polegi nii tolmunud, kui keskpäraste teatritükkide vaatamise järel võib vahel tunduda.
Ülesandega teha psühholoogilist teatrit nii, et see puudutaks ja oleks kaasajas kõnetav, hakkama saavaid lavastajaid on Eestis vaid mõni. Kõikide eksperimentide ja katsete kõrval võiks ja peaks jääma Tallinna Linnateatrisse koht sellise teatri jaoks.
Võibolla ongi psühholoogilise teatri säilitamine ja tasmel hoidmine kõige raskem ülesanne. Vahel öeldakse lohtusek või selgituseks, et Tallinna Linnateatril on läbi oma ajaloo olnud mitu erinevat perioodi ja nägu, mina oma vanuse tõttu mäletan vaid seda viimast aega ja ei tahaks, et see osa päriselt ainult ajalooks muutuks.
Tuleb loota, et Uusbergil on oma plaan. Uuslavastusi vaadanuna usun, et ta teab, kuhu seda teatrit pöörata. Riskimine Salmes on end ära tasunud ja seniks, kuni elatakse ja töötatakse vahea(j/l)al, võikski neid piiride katsetamisi ohtralt olla. Igatahes praegune Tallinna Linnateatri repertuaar tekitab uudishimu, ootan põnevusega järgmisi esietendusi.