Abielus on ikka nii, et üks elab ja teine abistab?

Linnuvaatleja ja Eesti Ornitoloogiaühingu auliige Eet Tuule avaldas oma esimese romaani 2015. aastal, kui oli 74-aastane. Foto: Aarne Tuule

Eet Tuule romaan «Üksainus isiklik elu» räägib keskealise eesti mehe mehistumisest ning ühendab endas abielu dramaatilise lõppvaatuse, vägivaldse kättemaksusaaga ja tärkava armuloo.

Enne ajaloo kohtu ette astumist on ilukirjanike hulgas vähemalt kolme tüüpi võitjaid: 1) need, kelle teoseid auhinnatakse; 2) need, kelle teoseid ostetakse; 3) need, kelle teoseid laenutatakse rahvaraamatukogudest. Kusjuures nimed nende seltskondade teravamas tipus millegipärast eriti ei kattu.

Kriitikutel ja kirjandusloolastel kipub radari alt läbi minema iseäranis viimane grupp – autorid, kelle teoseid riiklikult eriti ei rahastata, ülemäära palju ei osteta ning peaaegu kunagi ei auhinnata, ent laenutatakse massiliselt (ja laenutataks ilmselt veelgi rohkem, kui ootejärjekorrad poleks nii pikad).

Ehkki mõistet «kultuskirjanik» on kasutatud seni eelkõige elitistliku stiili ja pretensiooniga autorite kohta, vääriksid seda nimetust vähemalt samavõrd (või ehk koguni veelgi enam) need kirjanikud, kes on saavutanud legendi staatuse ja lugejate lojaalse pühendumuse ilma massimeedia ning vastavate tsunftide ja trendikate ringkondade abita. Kas oleks aeg tuua uuesti – ning sedapuhku rahvalikumas tähenduses – käibele «rahvakunstniku» nimetus?

Jutt käib «lihtsat» kirjandust tegevatest «lihtsatest» kirjanikest, kelle teoseid loevad ja armastavad «lihtsad» lugejad. Nõukogude ajal omandasid vastava staatuse eelkõige Raimond Kaugver ja Silver Anniko, sel sajandil on seni kõige viljakamad ja edukamad olnud Erik Tohvri ja Ira Lember.

Kindlasti võib praeguse seisuga sellesse nimekirja kanda ka Eet Tuule (snd 1941) – andunud linnuvaatleja ja Eesti Ornitoloogiaühingu auliikme, kes avaldas oma esimese romaani 2015. aastal 74-aastasena. Tänaseks on tal neid kontol koguni 18 (kaheksateist!). Neist viimane, «Üksainus isiklik elu», ilmus paar kuud tagasi. Makske kinni või tehke järele! Ja katsugu veel keegi öelda, et grafomaania on noorte inimeste haigus...

Tossikese tuhkatriinulugu

Peale paari esimest teost liikus Tuule pooleldi autobiograafilise fiktsiooni juurest edasi nii krimi- kui olmekirjandusse, sageli neid kahte omavahel ühitades. Sama joont jätkab ka «Üksainus isiklik elu», mille peategelane on 42-aastane, ent «elukoolis teistest liiga palju maha jäänud» (lk 160) Keila mees.