/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2023/05/03/15297259t1h2101.jpg)
Priit Võigemasti «Suur veeuputus» on mõtteline järg tema varasematele improvisatsioonilistele lavastustele Linnateatris. Samuti rühmatööna valminud «Hecuba pärast» esietendus 2009 ja püsis mängukavas märkimisväärsed viis aastat.
Selle lavastuse tuules esietendus 2010. aastal «Homme näeme», mis naerutas publikut kolm kena hooaega. Elmo Nüganeni õpilane Võigemast jätkab oma improtriloogiaga Tallinna Linnateatri sisese koomilise alternatiivskeene traditsiooni. Üheksakümnendatel vedas seda veidi põrandaalusena mõjuvat rida aktiivselt Jaanus Rohumaa improvisatsioonilise «Põhja konna» seeriaga. Mõtteliselt ja vormiliselt sarnaneb «Suur veeuputus» siiski enim Võigemasti-Kalmeti tandemi 2015. aastal Vabal Laval välja toodud lavastusega «Sugu: N», mis rääkis samuti peres ja kodumajapidamises sugusid ebaühtlaselt koormavast tööjaotusest.
«Suur veeuputus»
Autor Priit Võigemast/Laura Kalle/trupp
Lavastaja Priit Võigemast
Laval Indrek Ojari, Priit Pius, Märt Pius, Elisabet Reinsalu, Maiken Pius jt
Esietendus Linnateatri Salme kultuurikeskuse suurel laval 29. aprillil
Kodu otsimise rõõmud ja mured
Kui «Homme näeme» ja «Hecuba pärast» olid temaatiliselt hakitumad, aga stiililt ühtlasemad, siis «Suur veeuputus» on temaatiliselt fokusseeritum – lavastuse keskmes on kodu otsimise ja pere asutamise rõõmud ja mured – mis aga stiililiselt ebaühtlane ning vormilt märksa pretensioonikam.
Lavastuse alguses kõlav Priit Aimla kuplee «Reedene rõõm» häälestab publiku vanale heale estraadilainele, ent sedapuhku on näidendi kaasautorid Võigemast ja Laura Kalle humoorikate sketšide vahele pikkinud abstraktsemaid ja süvenemist nõudvamaid stseene. Lavakujundus (Kairi Mändla) on kunstisaalilikult hele, lakooniline ja tinglik. Salme keskuse poodiumlavale on omakorda ehitatud valge laudisega poodiumlava, mistõttu tegevustik toimub vaataja jaoks veidi ebaloomulikus ja -mugavas kõrguses, aga mõjub seetõttu veidi tinglikumalt, ka sõna kaudsemas tähenduses «tõstetuna».
/nginx/o/2023/05/03/15297260t1h040c.jpg)
Esitusregistri korduv kõikumine huumorisketšide ja mornima esteetika vahel mõjus väsitavalt ja põhjendamatuna. Osaliselt oli probleeme ka etenduse rütmistamisega: Maiken Pius pannakse järjest esitama kaht üsna sarnast naiseks olemise monoloogi. Hetkiti tundub, et autorid pole suutnud otsustada, kas laval esitatakse uurimuslikku näidendit moodsa naise raskest elust või kõiki peresuhteid ulakalt pilavat sketšikaleidoskoopi. Nagu ei suudetud otsustada, kas tehakse tõsist süvenevat teatrit või on «Suur veeuputus» mõeldud selleks, milles «Hecuba pärast» ja «Homme näeme» hiilgasid – naerutamiseks.
Mine tea, äkki pikiti võõrkehana mõjuvad kaasaegse teatri stseenid «Suure veeuputuse» nimelisse estraadikavva selleks, et paitada varsti taas koguneva kurikuulsa teatrite rahastamise komisjoni pilku? Pärast seda, kui komisjon on kultuuriministrile Linnateatri järgmise aasta rahastustaseme soovituse teinud, võiks praegu kolmetunniseks venitatud lavastusest teha kaks pooleteisetunnist, kus ühes on ainult naljakad ja teises ainult tinglikud stseenid. Mõlemad olid jälgimist väärt, need lihtsalt ei kõla omavahel kokku.
Äkki pikiti võõrkehana mõjuvad kaasaegse teatri stseenid estraadikavva selleks, et paitada varsti taas koguneva kurikuulsa teatrite rahastamise komisjoni pilku?
Vajab järelküpsemist
Esimese vaatuse lõppu olid õnneks jäetud mõned selle teatriõhtu kõige naljakamad hetked, mistõttu pideva ümberhäälestamise stress vaheajaks juba lahtuda jõudis. «Suur veeuputus» tundub olevat teos, millel on vaja laval järelküpsemise perioodi. Mitmed hinnatud tegijad kasutavad seda meetodit ka eesti teatris. Üks asi, mis juba esietendusel selge oli: Jan Ehrenberg on Tallinna Linnateatrile sama, mis Sander Rebane on Pärnu Endlale. Energiline ja usaldusväärne tegelane, kes ka mõnel õõnsamal hetkel, mil etenduse edasitassimine on jäetud ainuüksi tema noortele õlgadele, truppi alt ei vea.
/nginx/o/2023/05/03/15297261t1h9443.jpg)
Tallinna Linnateatri sel kevadel uuenenud mängukava kohta on juba ilmunud ka esimesi kokkuvõtteid. Üldistades võiks öelda, et tunnustatakse Linnateatri julgust eksperimenteerida ja otsida, samas pole senised eksperimendid ühe erandiga (Rainer Sarneti «Ülestähendusi põranda alt») teab mis juubeldavat vastuvõttu leidnud. Ka «Suure veeuputuse» puhul tundub nii, et praegu on Linnateatril veel siirdeaeg ja et sel siirdeajal pole mõtet hakata teatrilt uut kunstilist enesetaju nõudma. Kabinetivaikuses seda ilmselt välja ei mõtlegi, teatri nägu selgub ja võtab kuju meie kõigi silme all, laval. Salme kultuurikeskuse asenduspind on iseenesest hea koht, kus teater enne uuenenud teatrimajja naasmist end publikuga koos otsida ja häälestada saab.
Tundub nii, et praegu on Linnateatril veel siirdeaeg ja et sel siirdeajal pole mõtet hakata teatrilt uut kunstilist enesetaju nõudma.
Kõlab kriitiku sulest veidralt, aga uut suunda ei tuleks Linnateatril otsida mitte publiku ja kriitikute tagasiside, vaid ikka iseenese sisetunde põhjal. Põhjus kunsti tegemiseks tuleb ikka kunstniku enda seest. Prantsuse kuningas Louis XV olevat kunagi öelnud, et pärast teda tulgu või veeuputus. Seda kuningat kutsuti Bien-Aimé’ks, st Armastatuks. Linnateatri suur Armastatu – Elmo Nüganen – on Laia tänava õukonna juurest lahkunud. Tema õpilane Võigemast korraldas nüüd veeuputuse. Pärast seda? Usun, et paljud hoiavad pöialt. Nii andeka ja kogenud koosluse puhul on uued põnevad leiud ainult aja küsimus.