NÄDALA FILM ⟩ Üksildane alfons uitab udus

Ulrich Seidl, «Rimini»: tütre (Tessa Göttlicher) ja isa (Michael Thomas) dialoog on üks filmi kõige mõjuvamaid stseene. Foto: Filmikaader

Kui hääl enam ei kanna, siis peab sugueluga lisa teenima. Talvise kuurordi peale vajub Vahemere rõske udu, milles uitab allakäinud trubaduur, kes oma pensionieas naispublikut ka alfonsina voodis raha eest rõõmustab. Alfonsiks nimetatakse sellist meest, kes elatab end naistele seksuaalseid teenuseid pakkudes.

Austria režissööri Ulrich Sedli filmid seostuvad kuidagimoodi hügieeniga. Mitte nagu näiteks Anna Hintsi «Savvusanna sõsarad», mis tekitab pärast vaatamist tunde, nagu oleksid isegi kuumast saunast ja jääaugust läbi käinud. Seidli kaasmaalane, filmitegija Michael Haneke on öelnud, et Seidli filmid haisevad nagu sokid, ja see oli mõeldud kui kompliment (laenasin selle tsitaadi kolleeg Janar Ala arvustusest, kui ta kirjutas Seidli filmist «Safari» 2017. aastal). Pärast Seidli vaatamist on ikka tunne, et nüüd tahaks pesta.

Seidl on elukutseline misantroop, kelle eesmärk on igas filmis vaataja silme võrkkestale projitseerida inimolemuse need osad, mille ees viisakas vaataja pilgu kõrvale pööraks. Aga ei saa, Seidlit vaadates oleme nagu Malcolm McDowell Stanley Kubrikcu «Kellavärgiga apelsinis»: silmad terasklambritega õuduste ees halastamatult pärani kistud. Teiseks tegeleb Seidl Euroopa vaimuga, serveerides selle mädasemaid haavandeid vaataja ette perversse mõnuga nagu mõni palaganimees, kes hermafrodiite ja muid väärarenguid raha eest näitab.