MAMMA MIA! Miks me seda senini vaatamas käime?

Mis värvi on nostalgia...? «Mamma Mia!» publik teab: vana hea Rootsi muusika + Kreeka puhkusesaarte sinine. Seal korragi käinud kipuvad sinna tagasi. Sõltuvust tekitav lasuursinine on rihitud täpselt valitsema «Mamma Mia!» lavapilti. Foto: Live Nation/ Erlend Štaub

Osadusetunnet «Mamma Mia!» etenduselt kokku võttes: peamine on, kellega seda vaatad! Parim, kui su kõrval on kaasas oma inimesed – pere, sõbrad, kes tunnevad-teavad, pilk laval, sama mida sinagi. See pingutab korraks jälle natuke parema inimesena edasi elama.

Nii ON. Juba kaks ja pool kümnendit! Igal õhtul mängitakse üle maailma teatrilavadel «Mamma Mia!» muusikali. Üle rahvuste ja põlvkondade piiride. Ikka täismajadele. Nagu nüüd kaheksal õhtul Tallinnaski, mil Alexela kontserdimajas andis etendusi Londonist startinud hittmuusikali üks paljudest turneetruppidest.

Kassarekordeid löönud filmivarinat ketrab paljudel korduv-vaadatuna peas. Miks tõttab publik lihtsakoelist lugu ikka veel teatrissegi vaatama tõttama!? Mida see annab, milliseks muudab, mida inimene sealt kaasa saab?