Tragöödia, mis ümbritseb tegelasi nagu läbi­tungimatu udu

Jenny Erpenbeck Foto: W. B.

Täna avatakse Tartus pidulikult kirjandusfestival Prima Vista, mille hiiliv algus leidis aset juba kolm päeva tagasi Paides. Kuni laupäevani kestvas programmis leidub arvukalt kohtumisi kirjanikega, luuleõhtuid, raamatuesitlusi, vestlusringe, loenguid, näitusi, kontserte ning kirjanduslikke retki, lisaks traditsiooniline raamatulaat ja TarSlämmi finaal. Ürituse seekordne patroon on Mehis Heinsaar, väliskülaliste nimekirjas jäid mulle esimestena silma kaks prosaisti: Jenny Erpenbeck Saksamaalt ning Lina Nordquist Rootsist, kelle romaanid ilmusid hiljuti ka eesti keeles.

Valu, viletsuse ja vägivalla tour de force

Jenny Erpenbecki (snd 1967) «Viimsepäeva õhtu» (2012) on tagasivaade 21. sajandile. Teost avav eleegilis-filosoofiline matusepilt, mille meeleolu kujundavad rütmiliselt kirstukaanele langevad kolm peotäit mulda, annab kammertooni kogu romaanile.

Surm on selle teose peateema vähemalt samavõrd kui elu. Koguni niivõrd, et peategelasele – 20. sajandi alguses Poola väikelinnas sündinud ning hiljem Viinis, Moskvas ja Berliinis elanud juudi naisele – võimaldab autor koguni viis surma. Ning seega ühtlasi ka viis elu, üks armetum kui teine. Kuidas see ütlus käibki: kes lisab elu, see lisab valu...

Ühtepidi on «Viimsepäeva õhtu» ajalooline romaan, mis pakub olustikku, fakte ning seiklusi, äratab lugeja jaoks ellu mitu elavate aktiivsest mälust kaduvat ajastut ja kultuuriruumi. Ainult selle suure vahega, et see pole kirjutatud mitte (hobi)ajaloolase, vaid poeedi poolt. Sellise poeedi, kel on ajaloo ja tegelikkusega omad arved klaarida.

«Viimsepäeva õhtu» on valu, viletsuse ja vägivalla tour de force, autor on halastamatu ühtaegu nii oma tegelaste kui ka lugejate suhtes. Romaani peatükkidest, mis liiguvad läbi mitme kümnendi ja riigikorra, vaatavad vastu lein, nälg, meeleheide ja surm. Tragöödia ümbritseb siin inimest nagu läbitungimatu udu, mis keeldub hajumast. Miski ei paku lohutust ega lunastust. Viimsepäeva õhtu leiab aset kogu aeg ja mitte ainult õhtuti...

Ajaloo ilu asemel näitab Erpenbeck meile selle inetust ja ilgust. Iseäranis isikupärasena mõjub võte mängida ilukirjanduse vahenditega läbi peategelase viis võimalikku elustsenaariumit. Esimeses sureb ta kaheksa kuu vanusena, viimases 90-aastasena. Ent õnn ja helgus jäävad saabumata: tegelane ärkab koos lugejatega nagu ühest õudusunenäost teise.

Erpenbeck püüaks justkui tõestada fiktsionaalsete näidetega seda, mida on eksistentsialistliku filosoofia tumedama tiiva autorid väitnud alati ilma eepiliste tõestusteta: eksistents on karistus. Ta näitab, et inimest ümbritsevad siin elus vähemalt kolm koletut jõudu: jumala, looduse ja ajaloo stiihia. Kusjuures neist kõige hullem näib olevat viimane, sest inimene, see ajaloo demiurg, on oma julmuses armutum ja metoodilisem kui jumal või loodus.