AK ⟩ Kui elurada viib üle Väila

Rosa Liksomi «Väilas» tuleb osata ilu ja õrnust märgata, muidu matab argipäevade õud kõik enda alla. Minajutustaja südikus aitab ka lugejal raskuste juurest aina edasi liikuda. Foto: Pekka Mustonen

Soome kirjanik Rosa Liksom on meil kõige paremini tuntud tänu oma 2011. aastal ilmunud romaanile «Kupee nr 6», sest Eesti kaasosalusega 2021. aastal valminud valminud filmist räägiti päris palju. Nii «Kupee nr 6» kui ka kaks aastat tagasi avaldatud «Väil» räägivad teel olemisest ja oma koha otsimisest, kuid nende õhustik ja tunnetus on väga erinevad. Mis muidugi ütleb ainult head kirjaniku kohta, sest liiga sageli pakendab mõni autor ühe ja sama loo väikeste erinevustega üha uute ja uute kaante vahele.

Ma ütleksin, et «Väilas» tuleb osata ilu ja õrnust märgata, muidu matab argipäevade õud kõik enda alla. Minajutustaja südikus aitab ka lugejal raskuste juurest aina edasi liikuda.

Murre ei murra konti

Kui olin «Väilast» esimese lõigu läbi lugenud, tahtsin raamatu diivani taha kukutada ja asuda kirjutama väga kurja tarbijakirja, sõidelda kirjastust, et mis siin ometi toimub, kus on olnud kõigi silmad. Aga õnneks libistasin silmad esimesest leheküljest üle ja mõistsin, et trükikuradi tempude asemel on tegu millegi hoopis põnevamaga.