Henry Laks – aus ja vaba mees

Priit Hõbemägi ja Henry Laks 1990ndate keskel plaadiesitlusel. Foto: Peeter Langovits

Henry Laksi tähelennu algus 1980ndate lõpus koos ansambliga Seitsmes Meel oli meeliülendav. Ultima Thule koos Riho Sibulaga oli supergrupi staatuse juba saavutanud, et veel teinegi staadionivääriline bänd nende kõrvale astus, oli üllatav. See sai juhtuda ainult erakordselt isikupärase laulja ja muusika tõttu. Henry Laks täitis neid kõrgeid kriteeriume nii laulja, helilooja kui sõnade kirjutajana.

Kui mõelda Seitsmenda Meele pidurdamatule fännamisele tollaste noorte seas, siis tuleb tänada jumalat, et tollasel tähendustest pungil ajal olid noorte tähelepanu keskpunktis bändid, mille sõnum oli rahvuslik, humanistlik ja vabastav.

«Õpetaja», «Tule kui leebe tuul», «Salaja», «Hoia mu poole» jpt on laulud, milles pole kübetki kurjust, mis jaatavad elu, tunnistavad puhtust, armastust ja siirust. Henry laulude sõnadest võib välja lugeda tema kreedo ja need väärtused, mis olid talle olulised. Nagu suured lauljad ikka, sai ta laulda ainult seda, mida tema süda kõrgelt hindas.