NÄDALA PERSOON ⟩ Andrus Vaarik: ema õpetas mind elu kõrgelt hindama

«Üllas rauk» Andrus Vaarik ütleb, et jälgib enda juures, kuidas ta võimed atrofeeruvad, kuidas võhma jääb vähemaks ja liigesed jäävad jäigemaks ning lõuad töntsimaks. Aga tal on õnnelik elukutse, sest hädiseid raukasid on teatrilavale samuti vaja. Foto: Eero Vabamägi

Pühapäeval 65. sünnipäeva tähistav Andrus Vaarik on enda sõnul vananemisega rahu teinud ja oma hääbumise tunnistajaks olemine muudab ta suisa erakordselt tänulikuks. Tal ei ole midagi selle vastu, et ta 65 saab – noorus väidetavalt ei sobinudki talle. Ka ei ole tal midagi selle vastu, mida vananemine endaga kaasa toob, sest ta teab ja on leppinud sellega, et ei ela igavesti. Ometigi rõõmustab ta, et saab elada parimas võimalikus maailmas ning vaimustub sellest, kuivõrd efektiivselt inimesed end arendanud on, et kauem elada.

Näitleja leiab, et kõik see teeb 65-aastaseks saamise uskumatult vahvaks. «Selles mõttes on 65 hea olla, sest sa mäletad varasemaid aegu ja tead, kust sa pärit oled, aga oskad seejuures ilma virisemata ja hüsteeriliselt unistamata olla rahul sellega, mis sul praegu on. See on suur õnn nii vanaks saada,» lausus Vaarik.

Me jõudsime seda vestlust alustada enne, kui päriselt maha istusime – tahaksin alustuseks pooleli jäänud kohalt jätkata. Mainisite enne intervjuu algust, et teil polnud kodus ühtegi raamatut. Ometigi tõi elu teid teatrisse.

Jah, kodus mul polnud tõesti ühtegi raamatut.