Inglise ajaloolase Anthony Beevori raamat «Lahing Hispaania pärast. Hispaania kodusõda 1936–1939» kasutab allikmaterjalide seas hulgaliselt sõjameeste kirju, isiklikke päevikuid, väeosade staapide päevaraamatuid jt ajastutruid autentseid allikaid, mis toovad selle aja esile ehedalt, selgelt ja mõistetavalt.
AK ⟩ Hispaania kodusõda kui relvastatud rahvahääletus (2)
Aastatel 1936–1939 Hispaanias möllanud kodusõda on seni ainus sõda, millest Eesti meestel keelati vabatahtlikena osavõtt riikliku aktiga. Nimelt andis peaminister riigivanema ülesannetes Konstantin Päts 20. veebruaril 1937 vastava dekreedi. See akt keelustas Eestis veel vabatahtlike värbamise ja sellelaadse kihutustöö, sõiduks Hispaaniasse võis anda välispasse vaid juhul, kui ei teki kahtlusi, et sõidu eesmärgiks on osavõtt kodusõjast.
Teadupoolest sõdis eestlasi mõlemal poolel, nii vabariiklaste kui ka kindral Francisco Franco juhitud mässuliste vägedes. Huvitaval kombel on sellest sõjast ilmunud kaks ühe ja sama pealkirjaga raamatut: «Hispaania tules» (1937) ning kogumik «Hispaania tules. Mälestusi ja dokumente fašismivastasest võitlusest Hispaanias 1936.–1939. aastal» (1965).
Verise kodusõja põhjused ulatuvad ajas kaugele. Siinkohal nentigem, et 1931. aastal kuulutati välja vabariik ja mõjukas katoliku kirik lahutati riigist. Algas maareform, Kataloonia sai autonoomia, vähendati armeed. Muutustega kaasnes äge poliitiline võitlus, mil vallandus ridamisi valitsuskriise, kaevurite streike ja mitmesuguseid relvastatud väljaastumisi. Veebruaris 1936 saavutas parlamendivalimistel võidu vasakpoolne Rahvarinne, mille moodustasid kaks liberaalset kodanlikku parteid, sotsialistid ja kommunistid. Baskimaa sai autonoomia, jätkati demokraatlikke reforme, ent samas tõusis sotsiaalpoliitiline pinge ja tekkis erakondlik vägivald ning langes valitsuse autoriteet.