AK ⟩ Kaks ajastutruud pärlit Briti krimiklassikast

John Bude, «Surm teeb prohvetiks». Foto: Raamat

John Bude’i krimiromaanid «Surm valges pidžaamas» (1944) ja «Surm teeb prohvetiks» (1947) on kergema alatooniga krimkad, kus pahaendelise meeleolu loomine, tegelaste suhted ja saladused, tegevuspaik ning mõrvaloo eelmäng võtavad enda alla enam kui poole romaanist.

Kõikvõimalike kaasaegsete põnevus- ja krimiromaanide vahele on aeg-ajalt väga tervistav ja ülimalt nauditav lugeda «Briti raamatukogu» krimiklassika sarjas ilmuvaid Briti krimikirjanduse kuldajastul ilmavalgust näinud ning seejärel aastakümneteks unustuse hõlma vajunud krimipärleid. Romaanide muhe vanamoelisus, värvikas ja glamuurne tegelaskond ning väga hea briti huumor on tegurid, mida neist otsida ning mis viivad lugeja mõned sammud ajas tagasi, krimikirjanduse juurte juurde.

Ernest Carpenter Elmore (1901–1957) oli briti teatriprodutsent, lavastaja ja kirjanik, kes lisaks nime Ernest Elmore all avaldatud romaanidele ja lasteraamatule kirjutas pseudonüümi John Bude nime all 30 krimiromaani. Kuigi Elmore’i kirjutatud krimilugudel oli müügimenu, ei võetud teda vastu krimikirjanduse kuldajastul alguse saanud nimekasse põnevuskirjanike klubisse Detection Club. Kuid nagu rähnipoeg leiab tee puu otsa, jäi ka Elmore’ist jälg krimikirjanduse ajalukku, temast sai 1953. aastal üks Briti Krimikirjanike Assotsiatsiooni alusepanijatest.

John Bude’i krimiromaanid «Surm valges pidžaamas» (1944) ja «Surm teeb prohvetiks» (1947) on mõlemad kergema alatooniga krimkad, kus pahaendelise meeleolu loomine, tegelaste suhted ja saladused, tegevuspaik ning mõrvaloo eelmäng võtavad enda alla enam kui poole romaanist. Paar aastat tagasi lugesin samas sarjas ilmunud Bude’i krimiromaani «Surm Rivieras» (1952), millest pole meelde jäänud niivõrd krimilugu ise, kuivõrd loo hoogsus, vaimukas keelekasutus ning mõnusalt päikseline ja luksuslik kergus. Tuleb tõdeda, et mõned aastad varem kirjutatud Bude’i romaane saab iseloomustada enam-vähem samade märksõnadega.