Juurikas. Legendaarne laiskvorst osutus kobaragendiks

Uinuv agent Jaak Kangitõstja puhkehetkel. Foto: Ants Liigus

Teie, Jaak Kangitõstja, väidate, et olite GRU agent.

Kõigepealt tahan teid, lugupeetud ajakirjanik, tänada ja isegi õnnitleda, selle eest, et oskate, tahate ja suudate eraldada, kiil- ja põimlause osasid komadega, mis tänapäeva ajakirjanduses, kurb küll, tundub olevat hääbumisele määratud, või siis lausa kaduv, kuid seda kõrgemalt hinnatav, kunst. Vähemalt nende jaoks, kes oskavad seda haruldast talenti, väärtustada.

Aitäh tunnustuse eest, härra Kangitõstja! Omalt poolt pean siiski vajalikuks mainida, et komadega pole tarvis liialdada.

Julgen siinkohal, vastu vaielda. Komasid, pole üheski lauses liiga, palju!

Olgu peale, las see jääb. Mitte komadest ei taha ma teiega vestelda. Te väidate oma posthuumsetes mälestustes, et olite GRU spioon. Kuidas saavad elava inimese mälestused olla posthuumsed?

Võõrsõnadega, tuleb tõsiasja tunnistada, teil siiski nõnda hästi, ei lähe. Te kirjutate «posthuumne». See pole õige. Õige on, «postuumne».

Annaabi.ee-s on konkreetselt kirjas, et «posthuumne» kirjutatakse «posthuumne».

Annaabi.ee pole usaldusväärne, keele­nõustaja. Eriti, just ajakirjanik kui avaliku huvi teenistuses seisev isik, kelle töö kujundab ja mõjutab ühiskonna hoiakud ja väärtushinnanguid, peab lähtuma usaldusväärsetest, allikatest. Avage, palun «Eesti keele seletav sõnaraamat» ja vaadake – seal on selge, sõnaga kirjas «postuumne».

Okei, pärast kustutan h-tähe ära. Oh issand, intervjuu teiega pole veel alanudki, aga juba tunnen meeletut väsimust, nagu oleks terve päeva mööblit kokku pannud. Just selliste asjade pärast ei meeldi mulle meili teel intervjuusid teha. Vahetus vestluses poleks mingit vahet, kuidas posthuumne kirjutatakse ja me ei peaks tühiasjade peale aega raiskama.

Eesti keele ortograafia, pole tühiasi. Ja muide, ka suulises kõnes peaksime ikkagi, rääkima ilusat ja õiget, eesti, keelt.

Kui nüüd meie meilivahetuse teema juurde tulla, siis kuidas saavad posthuumsed mäletused, milles te väidate, et olite GRU spioon, olla surmajärgsed, kui te olete elus?

Ega siis surnud memuaare kirjuta, seda teevad ikka elavad inimesed. Postuumsusega on asjalood nõnda, et esialgu oli mul tõesti, kavas mälestused avaldada peale, surma. Aga täna­päeva kiiret, elutempot arvestades leidsin, et viivitada pole mõtet, parem memuaarid kohe pauguga letti, lüüa.

Oma jutu järgi olite te GRU uinuv agent. Mida see tähendab?

Tähendab seda, et agent olin küll, aga luuramise asemel magasin.

Ja GRU leppis sellega?

Aga mis, neil üle jäi? Kui magama läksin, tõmbasin telefonijuhtme seinast välja ja uksekella juhtme, samuti. GRU ei saanud minuga magamise ajal ühendust, ehkki nad helistasid kogu aeg ja kraapisid, ust. Rootsi luurega, sama lugu.

Kas ma sain õigesti aru, et te olite Rootsi luure agent samuti?

Jah, uinuv agent. Rootsi keeles on see «sömngivande medel». Ega svenssonid minuga une ajal kontakti, ei saanud. Iisraeli luure, vaat seal töötavad spetsialistid. Mossad sai kohe aru, et uinuvat agenti pole mõtet, tülitada.

Te väidate seega, et olite ka Mossadi agent?

Jaa, ma olin Mossadi, uinuv agent.

Te töötasite kolme luure heaks ja jaksasite selle kõrvalt veel olla riikliku köögiviljabaasi direktor. Kuidas te sellega hakkama saite? Kas abikaasa midagi kahtlustama ei hakanud?

Ma olin mitte kolme, vaid seitsme luure, uinuv agent. Eelmainitutele lisaks olin veel CIA, BND, Stasi ja DGSE poolt, agendiks värvatud. Minu ülesandeks oli salatindiga kirjutatud kirjades ette kanda, mida ma unes, nägin. Unes nägin ma erinevate riikide, sõjasaladusi. Informeerisin sakslasi prantslaste saladustest, prantslastele jälle kandsin ette, mida salajast on juutidel. Ja nõnda edasi. Olin luuretöös väga edukas. Ma olin kõigi aegade edukam eestlasest, spioon. Mis abikaasasse puutub, siis proua kahtlustas küll, isegi väga. Kuid ma varjasin, kõike väga, hoolikalt. Alles nüüd, minu postuumseid memuaare, lugedes sai abikaasa teada, et ma olin köögiviljabaasi, direktor. Ega see amet, ausalt öeldes, konti ei murdnud. Niipalju kui ma üldse baasis kohal käisin, siis ikka magasin laua taga.

Mis abikaasa ütles, kui saladuse paljastasite?

Proua ütles, et nüüd on lõpuks arusaadav, miks meie pere söögilaualt mitte kunagi ei puudunud kapsad, kaalikad ja teised värsked, vitamiinirikkad köögiviljad.

Praegu olete pensionär. Vaba aega laialt käes. Millega oma päevi sisustate? Magate?

Kas teate, noormees, see on huvitav. Vanemas eas und enam nii palju ei, olegi. Tundub, et norm sai töömehepõlves täis magatud. Üle kuue tunni ööund mitte kuidagi välja ei venita. Hobisid või harrastusi mul ei ole, kui selleks mitte pidada, harjumust lausetesse komasid, panna. Samas, väike lõunauinak käib ikka, asja juurde. Kohe, kui olen teie küsimustele vastamise lõpetanud, lasen silma, looja.

Aitäh, intervjuu, eest! Tundub, et see komadepanemise asi võib olla, nakkav.